Ma vist pean poeskäimise üldse lõpetama või mõne uue poe otsima. Eile oli vaja jälle poest kiirelt läbi käia ja edasi üritusele tormata. Loomulikult valisin jälle sellise kassa, mis liikus kõige aeglasemalt. Selle kassa müüja nimelt ei osanud sularahaga arveldada. Ma olin peaaegu valmis juba kurjasti ütlema. Tädike luges seda raha ja luges veel ja siis küsis kliendilt, et kui palju too raha andis ja siis luges veel mõned korrad seda raha ja arvutas kui palju peaks tagasi ikka andma. Ja sinna mu planeeritud buss läkski. Ja ma pidin hilinemise tõttu 20 tähekest tegema. Aga tee see müüjale selgeks eks. Ahjaa, tegemist oli ekspresskassaga.
Täna valisin Stockmanni. Hoopis teine teema. Korvid polnud otsas, järjekorrad minimaalsed, trügimist peaaegu üldse mitte. Kassapidaja oli ka väga ok. Ma ise olin kuidagi hajevil. Kõigepealt kassas avastasin, et olin ühed puuviljad kaalumata jätnud. Peale kaalumist ja uuesti kassani jõudmist ladusin asjad ära ja leidsin veel puuvilju, mida polnud kaalunud. Lisaks pole mul õrna aimugi, palju arve oli (tavaliselt ma vaatan ikka ka) ja siis veel pidin eraldi kilekotti küsima, sest unustasin. Nii hajameelne pole ma vist ammu olnud.
Eilne pidu oli muidu hästi hästi tore. Mõnus seltskond ja hästi palju uusi nägusid ja mõned vanad tuttavad, keda polnud ammu näinud. Naistele loositi mehed. Minu meheks sattus üks vana tuttav, kellega hakkasime kohe naiste (või meeste) vahetust planeerima. Sest meie vahel küll mingit romantikat pole ja ei saa ka olema. Aga selle eest sain ma hoolega teiste naiste mehi ahistada:P Üks neist helistas mulle täna. Naljakas tegelt. Arvestades millega ma eile jälle tegelesin.. Natuke sporti sai ka tehtud, nimelt toimus seal sportmäng, kus pidi ümber puu jooksma koos paarilisega. Kahe peale tohtis maas olla korraga kaks kätt ja kaks jalga. Mu meelest neli jalga ei satugi muudmoodi korraga maha, kui just ei seisa või ei hüppa kahe jala peal. Aga keegi ei paistnud seda taipavad. Meie ka mitte, nii sain ma esimesed paar meetrit kukil olla, et järgmisel hetkel koos paarilisega ümber kukkuda. Ma ütlesin talle kohe, et ma olen raske. Paljugi, et tsemendikott..
Aga hommik oli raske. Lisaks väiksele pohmakale suur kassiahastus. Vaatasin teletupse ja üritasin üles ärgata. Pohmelliga on teletupsud vist kõige vaadatavam saade, sest seal pole absoluutselt vaja ajusid pingutada. Ahjaa, Tweeni põngerjaid vaatasin ka, aga see tekitas hullult palju küsimusi. Et nagu näiteks, miks need tegelased kõik nii värvilised välja näevad. Üks on näost lilla, üks oranz, üks sinine.. rohkem ei mäleta. Aga väga ebaloomulik on olla näost sinine, kui sa just külmavõetud pole, mu arust..
