Turbotigu


wrong turn

Nädalavahetusel toimus mitu üritust ja sellega seoses oli ka veidi ringi sõitmist.
Kaks sünnipäeva sattus laupäeva peale. Õnneks aga mõlemad nad toimusid lõuna-eestis, seega ei tundunudki mõlemale jõudmine mission impossible. Seda ma muidugi ette ei näinud, et mu tunniajane sõit kaks tundi aega võtab:) No minust ei ole kaardilugejat noh. Või siis on mus alateadlik soov näha võõraid paiku ja ma selle tõttu kipun valima valesid teeotsi pööramiseks.

Kõigepealt veetsime me õega lõunakeskuses mitmed head tunnid – jalad sai valusaks kõnnitud ja mõned ostudki sooritatud. Mina muidugi omale suvejakki ei leidnud, pean vist ikka tallinna poode läbi kammiama minema, aga see eest sain muid asju, mida olin plaaninud ja osa ka plaaniväliselt. Õde vist ei saanud suurt midagi.
Mõtlesime ka, et miks me küll varem pole selle peale tulnud, et lapsed koos vanavanematega jalust ära saata ja ise rahulikult ostelda. Alati on see lõunakas käimine nagu üks spordivõistlus – aja peale peab kõik soovitud kohad läbi käima. Seekord olime siis targemad ja otsustasime, et me võime ju hiljem ka sinna sünnipäevale jõuda, peaasi, et lapsed saavad varem ja kuna me kahe autoga olime, siis oli lihtne korraldada ka, et keegi meie järgi ootama ei pidanud.

Kuna see shopping meil tunde kestis, siis jõudsime alles kella kuue paiku Põlvasse ja minul oli plaanis juba kella 9 paiku edasi liikuda järgmisele sünnipäevale – Tartu külje alla. Mõtlesin, et proovin siis seekord ikkagi selle tee ära, mida ma ükskord pimedas üles ei leidnud. Et teinekord hea minna seda kaudu ilma Tartu linna sisse sõitmata. Aga ma vist jätsin kaardil tähelepanuta selle, et lisaks mulle sobivale teeristile, oli enne Tartut veel vist kolm sarnast pöördekohta. Olin küll kohanimed enda meelest meelde jätnud, mida jälgida ja isegi selle, et üle jõe pean sõitma, aga ikka õnnestus mul liiga vara ära pöörata. Ja lausa kolm korda – ja ega ma siis kohe peale pööramist kaarti lugenud, ikka alles siis võtsin kaardi uuesti ette, kui ühtegi oodatud järgmist ristmikku ei tulnud ega tulnud. Viimast valesti valitud teed sõitsin küll minimaalselt.. ja avastasin, et järgmine rist juba peaaegu, et paistis selle eelmise vale tee juures. Aga kui siis see neljas teeots paistma hakkas, olin juba tunnijagu mööda valesid teid ringi ekselnud ja kuigi ma olin seekord 100% kindel, et tegu on nüüd küll juba õige teega, ei tahtnud enam riskida. Kell oli juba nii palju, et tekkis kahtlus, kas üldse on mõtet sinna üritusele enam minna.

Ühel valel teel sattus mulle ka paar idiooti ette – kaks masinat järjest keerasid mulle peateele nii ette, et silm neil ka vist ei pilkunud. Võibolla nad on seal harjunud, et vähe liiklust ja üldse ei vaata, kas keegi peateel liigub. Selline mulje jäi küll. Üks oli veel järelkäruga, millel paat koormaks, ei takistanud seegi mulle järsult ette keeramist. Noja siis hakkasid seal 70-80-ga minu ees liikuma. No sain neist küll kohe mööda aga selle aja sees kui mina üht teed jälle katsetasin, olid nad mulle järele jõudnud. Ja ma siiamaani kahetsen, et ma kohe aru ei saanud, et needsamad jobud lähenevad mulle peateelt, nii hea võimalus oli tagasi teha neile. Mina, rumal, aga lasin nad endast ette. Liigne viisakus ikka alati end ära ei tasu.

Teisele sünnipäevale sõitsin ma niisiis kaks tundi ühe tunni asemel. Napilt oleks vist jälle Peipsi äärde jõudnud välja. Kaalun tõsiselt omale gps seadme ostmist või oma nutitelefonile sobiva tarkvara soetamist.

Kui ma siis kell 11 õhtul kohale jõudsin, siis kaineid inimesi eriti peale minu enam seltskonnas polnud. Ja mul polnud erilist isu alko peale üle minna, sest kaalusin veel öist kojusõitu. Tegelikult ma kaalusin jooma hakkamist küll, kui ma juba kolmandat korda vale teeotsa valisin. Aga hiljem kohal olles ei tundunud see ringirallimine enam nii joomaajav asi:)
Mingi aja ma veel kaalusin seda kohale jäämist, aga siis otsustasin, et ikka külm on ja pole eriti lõbus ka ainukesena kaine olla ja võõraid nägusid oli ka jube palju (tuttavaid oli ka, aga nad polnud piisavalt tuttavad, et mingit teemat oleks osanud seal aretada), nii et veidi oli mul igav kah, kui päris tuttavad näod äkitselt kõik korraga ära kadusid.
Kuskil kaks tundi pidasin vastu ja otsustasin, et paras aeg koju minna. Igaks juhuks proovisin oma värskelt kalibreeritud alkomeetriga veel järele, ega see alkovaba õlu mõnd promilli pole tekitanud – ei olnud ja seega asusin kella 1 paiku öösel Türi poole sõitmist.

Udu oli nii palju tee peal, et oleks saanud veel ühe Karoliina Hõbelõnga filmi valmis teha. Aegajalt sai ainult 50-ga sõita, teed oli vaid kahe meetri jagu näha, kui sedagi. Noja loomi oli päris palju liikvel. Üks jänes tegi täpselt auto ees jänesehaake – õnneks sain hoo maha ja pihta ma talle ei saanud. Üks rebane jooksis üle tee, saak hambus, vaatas auto poole justkui kardaks, et ma ta saagi järele olen tulnud.
Aga vähemalt hea rahulik oli sõita, liiklust polnud. Ja ära ma tol päeval rohkem ei eksinud.