Käisime Rockstarsis nbs-i “kontserdil”. Tundsime end vist veidi wannabee rokiklubi külastajatena. Olgem ausad, seal ei olnud ma kaua käinud (kui see kahenädalatagune kord välja arvata), kuigi vanasti üks lemmikkohti oli. Mõned vanad harjumused peaks ausse tõstma jälle..
Kõigepealt lasti paar tundi järjest uut plaati ja siis käisime autogrammijahil. Plaadiümbris on igatahes täis kirjutatud ja -joonistatud. Jälle tuli noorolemise tunne peale:) Kui see välja arvata, et me suhteliselt varakult kodutee ette võtsime. Eelnevalt muidugi teelahkmel viivitasime ja tuletasime asju meelde:) Nagu näiteks neid stilistide nalju stiilis, kuidas üks või teine on mingi ägeda asja leidnud, ja siis see mitteleidnu seda nähes hinge kinni hoides lootnud, et see teisele ei sobiks. Ja ongi õnnestunud. Ja kokkuvõttes on kõik õnnelikud. See, kellele asi ei sobinud, pole ka ju õnnetu, kui ta ei saanud osta midagi, mis talle ei sobinud, lisaks jäi raha alles. Ja kui miskit sobis, siis selle kohta vist kuuldakse ka pidevalt positiivseid kommentaare.
Vastaslauas istus tüüp, keda pildistasin ühel Dagö kontserdil. Mul paluti pildistada ühte kitarristidest, aga ma muidugi suutsin kahest võimalikust vale inimese valida. Aga tal oli ka punane kitarr, see vabandab, eksole. Igatahes, oli pubisse astudes kohe selge, et tegu on tuttava näoga ja üsna ruttu meenus ka, et mu arvutis tema pilte hulgi:)
Kuidagi on sattunud nii, et ma olen täiesti üksi jäetud. Tavaliselt olen mina see, kes maale ära läheb. Täna on teised kadunud. Aga homme haaran isegi tööasjad kaasa ja sõidan ära. Loodetavasti saab tööle vahelduseks ka sauna. Aga üldiselt teenin vist nädalavahetusega ühe või kaks vaba päeva välja.
