Puhkus selliste ilmadega tekitab soovi siit kuskile kaugele ära kolida. Pealegi, kohe-kohe on ju talv tulemas. Juunis sai isegi selliseid kohti külastatud, mis sobiksid. Igasugused tervisehädad, mis muidu tihti segasid, kadusid seal ära. Ja see palavus oli väga mõnus. Ja inimesed toredad. Aga noh, kahjuks ei seostu need paigad enam positiivsete mälestustega. See hilisem sündmus rikkus asja piisavalt minu jaoks, et ma endiselt mõtlen, et parem, kui seda poleks olnud. Parem, kui üldse poleks midagi olnud. Siis ei oleks millega võrrelda ja mida taga nutta.
Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.
Pole oluline, kuivõrd hästi elus hiljem läheb,
sest sa tunned vaid, et kõike on nii vähe-vähe-vähe
…
Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe
