Reede õhtul sain natuke aimu sellest, mis tunne on sõita peaaegu tipptunnil tartu poole. Kell oli küll juba seitse läbi, aga maantee oli autosid üsna täis. Edaspidi ma üritan valida veidi hilisema aja, see sipsimine ja kolonnis sõitmine mulle üldse ei meeldi. Eriti, kui auto kippus jälle mingeid veidraid asju tee peal tegema. Stiilis veidrad hääled mootori kandist, mida enne polnud ja siis üsna suurel kiirusel tunne, et auto nüüd otsustab välja surra. Jõudsin siiski kenasti maale. Ja siis täna vend vaatas ja uuris ja mitte miskit katkist leidnud. Ja täna tunduski kõik korras olevat. Ja nii kui vend läinud oli ja ma sõitma hakkasin minema, hakkas kuskilt esiratta juurest hirmsat kriginat kostma. Sellist, et ma linna vahele sellega sõita ei julgenudki. See auto muudkui üllatab mind. Igav taga ei hakka. Krigina kohta arvas vend, et kivid kuskile sattunud, sest türil liivatati pigimärga asfaltit. Sealt võis mõni kivi tulla kaasa küll. Õnneks auto pesemine võttis krigina ära ja teekond linna kulges vägagi kenasti. Valisin jälle vähese liiklusega aja ja seekord ka tiba hilisema, et päike ei pimestaks.
Maal aitasin hoida last, tegin vennanaisega kahasse ühe napoleoni ja lisaks tegin hulganisti uisutiire. Hästi mõnus oli. Ja eriti mõnus oli peale uisutamist saun. Juba sellepärast ma lähen sinna ruttu tagasi, et seal on nii mõnus uisutee ja jällegi, tunduvalt vähem liiklust, kui linna radadel:) Mulle tundub, et ma kohe üldse ei salli inimesi. Saaks vaid privaatradu kasutada nii auto- kui uisuradadel. Ja kontserditel tahaks ka viibida nii, et ei pea massi sees teed rajama. Juba lasteaias oli mul kombeks virutada klotsiga nendele, kes minu lähedusse üritasid mängima tulla. Ilmselt ma ei saagi sinna midagi parata, et selline üksiküritaja olen. Samas, mitte mingil juhul ei tahaks elada väiksemas linnas, vaid pigem veel suuremas. Kus see loogika on? Võibolla ma usun, et suures linnas on rohkem ruumi:P
