Turbotigu


üks koma kõik..

Minu kevadväsimus jõudis vist täna hommikul kohale. Siis on vist väike lootus, et ka kevad ise varsti siin on.
Uni on..
ull uni on..

Eile võtsime väiksed siidrid (mina: “ma võtan siis ka siidri. üks väike Rock palun.. “), ostsime suppi, ketshupit, triibulisi sokke, omajooke, palsamit, ütlesime M. Sanderile tere (vaikselt, ma ei usu, et ta kuulis), uurisime, miks westmani telekas näidati meid, aga mitte “kodu keset linna”, selgitasime välja, miks müüjad röövivad päise päeval ajal – öösel on teised tegijad, andsime 5 eeku westmani uksetagusele tüübile (s.t. Sisalik andis ja sai 5 eegu eest patte lunastatud ja rahvusvahelist tänu (spasiba kallis) Ettevaatust! Headus nakkab.), sõime putru, jõime iiri kohvi (keefiri jaoks oli veel liiga vara..), rummi ja õlut (pootsmaniks ei saanud keegi), saime hulganisti õhusuudluseid ning kutse “tulge varsti jälle”, tulimegi – mina oma kindaid diivanilt üles korjama, saime peaaegu alla aetud ühe kõnniteel sõitva mölaka poolt, kel jätkus ülbust meile ka signaali anda, et me eest ära kobiks.. Selline õhtu siis.
rohkem ei jaksagi.. uni on..