Tööst ja liiklusest

Niisiis, tööst plaanisin ka kirjutada.
Vahepeal olid asjad ebaselged, ma praktiliselt kuni viimase minutini polnud kindel, kas ma saan tööle jääda või mitte.
Kuna ma otsustasin, et ma ikkagi ei viitsi hetkel uut töökohta otsida, aga töötu ka olla ei taha, siis ikkagi ühel hetkel läksin ülemuse juurde küsima, et mis nad plaanivad. Sest neil töökuulutus oli juba väljas uue inimese otsimiseks.
Jutuajamise käigus selgus, et meie koostöö võiks jätkuda küll (hoolimata neist väikestest intsidentidest, mis mind jätkamise osas tõsiselt kahtlema panid) – samas seda konkreetset jah vastust ja suuremate ülemuste kinnitust ootasin ma ikka kuni viimase tööpäevani välja ja siis ka veel lepingut ei näinud – lihtsalt kinnitati, et asjaga tegeletakse ja et ma ikka esmaspäeval võin tööle tulla.

Aga ma pakkusin ka välja, et võiksin tasapisi ka töökoormust suurendada. Eks osalt pakkusin ka selle tõttu, et ma ju tean, et neil on vaja täiskohaga inimest. Või tegelikult oleks vaja kokku 2,5 inimest vähemalt, sest praegu teine disainer teeb kogu aeg ületunde kuna tööajast ei piisa, et kõik asjad tähtajaks valmiksid. Ja selline asi kestab juba ju pikka aega siin – isegi tol ajal, kui ma veel täiskohaga tööl olin ja ka ületunde tegin, ei jõudnud me kahekesi kõike valmis tähtajaks ja ikka pidi väljastpoolt teenust juurde ostma – ei tea siis, kas nii tuleb odavam, kui keegi püsivalt juurde palgata. Igatahes 8-tunniseks tööpäevaks ma veel valmis ei ole ja ammugi ei plaani ma niigi vähest vaba aega ületundidele kulutada. See, et ma praegu 4 tunni asemel 6-tunnise tööpäeva kasuks otsustasin, tuli ka üsna raskelt, aga usun, et saan sellega siiski hakkama. Eks oli mõnusam küll valgel ajal koju saada, nüüd saan tihti napilt enne tipptundi liikuma. Kuni ma veel öösiti normaalselt magada ei saa, ei suuda veel väga varakult tööle jõuda, selle tõttu ka koju saabumine jääb hilja peale. Aga ma usun, et see varsti muutub, Tibukene saab juba kuu aja pärast oma esimest päris sünnipäeva tähistada ja oleks ju aeg, et ta varsti ka paremini magama õpiks:) Loota vähemalt võib ju.

Reedel oli meil ka tööjuure jõulupidu. Muidu hästi tore oli ja ma tõesti mõtlesin, et nii mõnus üle pika aja üks vaba õhtu väljas, aga kokkuvõttes ürituse lõpp venis minu jaoks liiga pikaks. Kuna pidu toimus linnast väljas, ei saanud suvalisel ajal koju jalutada. Ja buss, mis pidi väljuma keskööl, väljus alles 1.15. Ja see üks lisatund tundus ikka väga pikk, arvestades et mul hakkas pea valutama ja ma hakkasin juba kell 11 kojuminekust unistama. Aga jah, kui see osa välja arvata, oli kõik tore ja lõbus.
Enne peole minekut üritasin meenutada, kuidas meiki teha 😀 Ma enam ammu igapäevaselt ei viitsi end “ilusaks” teha, sest aeg on hetkel lukskaup ja ma ei taha seda kulutada mõttetule sättimisele, ja lisaks kulutada õhtul veel aega selle “ilu” eemaldamisele.

Seoses sellega, et ma käin praegu igapäevaselt autoga tööl, olen ka korduvalt mõelnud kirjutada neist idikatest, keda liikluses kohtan. Näiteks ükspäev otsustas üks autojuht, et teeks kesklinnas, tipptunni eelsel ajal, möödasõitu, tervest reast autodest. Ma tõesti ei kujuta ette, mida ta plaanis, kui paarisaja meetri pärast oli foor ja seal juba oli järjekord ees ootamas. Loomulikult tulid ka vastassuunast autod ja tema sõidusuunas olevas järjekorras mitte ühtegi vaba auku polnud, kuhu end mahutada. Ja ega keegi naljalt teda vahele ka ei lasknud, pigem vastupidi – kui see rida liikuma hakkas, siis oli näha, et keegi sellisele idikale vastu ei tule ja ta elu kergemaks ei tee. Äkki siis järgmine kord mõtleb, enne kui hakkab end kuskile vahele pressima.
Üks teine päev õnnestus mul napilt kokkupõrkest pääseda – lähenesin ristmikule, kui üle ristmiku tuli mulle otsejoones vastu üks kaubik, täiesti keset teed, ehk siis poolenisti vastassuunavööndis ja juht vahtis kõrvale – ma vajutasin muidugi kohe pidurit, aga ega ma enam tagurdada jõudnud ei oleks. Viimasel momendil kaubiku juht taipas siis otse ka korraks vaadata ja siis tõmbas oma ritta tagasi, nii meeter või kaks jäi kokkupõrkest puudu.
No ja sellest pole mõtet rääkidagi, et suur osa autojuhte pole vist suunatulede olemasolust kuulnudki.

Hakka või tõesti jala tööl käima, pääseks ummikutest ja närvikulust. Lisaks saaks end veidi liigutada ka. Ainuke miinus oleks, et siis olen veel kauem kodust ära. Hetkel tundub ka see lisa 20 minutit liig, sest ma niigi olen pikalt kodust ära, oma Tibukesest eemal. Lapsehoidja tööpäev veniks siis kah veel pikemaks. Aga kui nüüd muidugi lumi maha peaks tulema, siis tuleb see lisaaeg juba lume kühveldamisega nagunii ja tasub pigem jala minna vist. Peab vist plusside-miinuste nimekirja koostama hakkama 😀

traffic