Suitsetajad ajavad mind viimasel ajal koledal kombel närvi. Ei aita mind ka teadmine, et mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda hullemini nad mulle mõjuvad – külgetõmbe seadus noh. Ikka ajavad närvi, sest neid teistega mittearvestavaid suitsumehi/naisi kohtab praktiliselt iga päev.
Eile näiteks läksin bussipeatuses vihmavarju ja siis arvas üks meesterahvas, et hea mõte on seal varjus olevate inimeste keskel suitsetada. Õnneks buss tuli kohe, mõtlesin juba, et vihm on ilmselt parem lahendus..
Pidevalt on meil kodus trepi pealt kamp suitsetajaid, täpselt ukse ees. Viimasel ajal ma juba demonstratiivselt ajan suitsu enda eest ära, kui sealt mööduma pean. Osad, kes on mu vehklemist näinud, juba tõmbuvad korraks eemale.. No ei taha sellest pahmakast läbi jalutada. Maal saan ma niigi piisavalt suitsu oma riiete külge ja ilmselt ka kopsudesse. Kui veel värskes õhus ka hingata ei lasta, siis ajab ikka närvi küll.
Kontori ees on sama teema, osad inimesed seal armastavad täpselt ukse kõrval, või isegi ees, oma konidega vehkida, osa neist paneb juba enne õue jõudmist suitsu põlema, nii et kahe ukse vaheline ruum haiseb tihtipeale suitsu järele. Ja täna suutis üks suitsumees mu sabas veel lifti ka tulla, üritasin hinge kinni hoida.. ja ega need suitsumehed ju jaksa neljandale jala kõndida ka..
Ja Siis veel need suitsuga kõndijad on omaette teema. Et neist mööda tavaliselt ei saa, jää või seisma ja oota, kuni oled ohutus kauguses. Ja nad ei taipa, kui rõve on nende selja taga liikuda.
Ja siis need veel, kes konisid maha loobivad..
Noja kui pilgud võiksid tappa, siis oleks minu hingel vist juba mitu suitsetaja mõrva..
Ja ma pean siia lõppu lisama muidugi, et mul on tutvusringkonnas mitu suitsetajat, ja mul pole nende suhtes kaebusi (mu oma ema välja arvatud muidugi), neil on kombeks mittesuitsetajatega arvestada. Kuuldavasti on nende jaoks elementaarne, et suitsuga võiks paigal seista ja seista kohas, kus inimesed ei ole sunnitud sinu lähedalt mööduma.
