Tulud said ka päeva lõpuks kenasti deklareeritud. Tagasimakstav summa on küll masendavalt pisike, aga raskel ajal on abiks seegi. Kui nad nüüd sel kuul selle kohe ära maksaks, võiksin järgmisel nädalal isegi söömise peale mõelda. Joomisega ma enam ammu ei tegele. Just täna üritasin meelde tuletada oma viimast õllejoomist ja ei tulnudki meelde. Aga nüüd tegelikult meenus ikkagi.. 5. veebruar vist.. aga noh, saunad ja õlled ja ristsõnad. Muud valikut lihtsalt polnudki.
Ootamine on igav. Tee joomine aitab ajutiselt kõhukorina vastu. Kala tuleb vist kastist välja võtta ja hoopis kaenlasse võtta. Sest sellise kastiga mööda tänavat kõndides võivad pommikoerad mul sabas sörkima hakata. Või mis veel hullem, kaabakad, kes tahavad kasti omale. Ja kuidas ma lähen ilma kalata kala sööma.
Ja roheline tee on jälle oma töö teinud. Ei, nohu on alles, aga mõtted on segased. Ja ma ei imestaks, kui ka palavik oleks nohu seltsi tulnud. Koos on mõnusam ju.
