Teine õhtu uues kodus polnud sugugi nii idülliline kui esimene. Nimelt on selgunud, et mul elab üleval mingi väga raske tegelane, kes üsna palju ringi trambib ja kes vist lisaks hommikul kell kuus voodist välja kukkus. Siuke mürts käis, et ehmatasin end üles.
Selles mõttes oli see eelmine elukoht ideaalne, et naabreid polnud kohe üldse kuulda, ei mingit kõndimist, rääkimist, uste avamist.. teisalt oli seal ikkagi pidev linnamüra ja ma ei mäletanudki enam, mis tunne on vaikuses magada. No maal muidugi on vaikne, aga seal klõbistab ema teises toas arvutiklahvidega pool ööd ja see on täiesti arvestatav müra.
Istusin eile üsna pikalt üleval, nautisin kolimisevaba õhtud ja muidugi enam pole kella silme ees… Mu kaua vastupidanud seinakell kukkus maha kolimise käigus ja pilt numbritega liikus valesse kohta (kuidagi lahti seda kaant ei kangutanud), nii et kui kell on 12, näitaks see minu kell 11.. otsustasin, et ei hakka selliste illusioonidega end petma, pigem oleks vaja sellist kella, mis veidi ees on, võib-olla siis suudaksin õigel ajal mõni päev ka tööle jõuda.
See hiline ülevalolek aga tähendas seda, et hommikul oli uni magus ja kuidagi ei tahtnud tavapärasest varem ärgata. Venitasin siis viimase minutini. Lõpuks tormasin trammile ja avastasin, et trammi peatusesse on tükk maad ja teinekord peaks vist hoopis teise peatusesse kõndima, palju kaugem pole ja linnale on lähemal.
Täna sain lõpuks oma suure teleka sõbra auto peale pandud ja homme sõidab see Türile. Minu vana toa uus elanik tuli appi tassima, kui teine kutsutud abiline kohe tulla ei saanud. Tundus tore poiss, tõstis üksi diivani üles, kuigi ma lahkelt oma abi pakkusin. Pärast oli ju hea vastuteenet paluda, et aga ma ju aitasin diivanit teise tuppa lohistada:)
Nojah, kell on pool 11 ja mina juba haigutan.. peab vist täna varem õhtu lõpetama.
