Nii, vähemalt see asi on nüüd otsustatud, et enne palgapäeva ei toimu midagi. Otsustamise tegi kergemaks ka ideedenappus ja lisaks ka Oliüksi kolimisplaan. Ma ei taha ju, et ta väsinuna ja kiirustades osalema peab. Ja üldse pole seda õiget tunnetki veel.
See tunne tuleb nagunii just siis, kui õige moment käes on. Nagu täna hommikul ei olnud üldse kolmapäeva tunnet, koosolek välja arvatud (aga seegi toimus kitsamale ringile, kui tavaliselt). Õhtul hakkas ümberringi kõlama vihjeid ja küsimusi kolmapäeva kohta. Minu esimene reaktsioon oli küll raudne “ei”. Ja siin ma nüüd siis olen. Taas kolmapäevatamas. Aga kõht oli tühi ja ma olen kergesti mõjutav. Nii tühja kõhu kui kui ka inimeste poolt.
Väga ammu pole K-arja K-eldrisse sattunud. Söögil polnud väga viga, ainult veidi kuiv oli. Võimalik, et see neil strateegiline plaan. Ostes toitu oled sunnitud ostma suurtes kogustes juua.
Täna lõpetame K-olmapäeva varakult, ma arvan (tegelikult ma polnudki siiani selle k-kampaaniaga kaasa läinud, mõtlesin, et viimane aeg ära proovida, enne kui kohukesed unustatakse). Aga näis. Ühel tibinal sai juba aku tühjaks.. et mis minagi siin enda omaga ülban, teen kah näo, et otsa sai..
