Napilt enne päeva lõppu jõudsin kohale. Siia.
Ma olen oma iganädalase dilemma ees. Kas minna homme või ülehomme. Kas üldse minna, pole seekord küsimus. Küsimärk ongi selle ees, et kas pakkida mõned asjad kah. Loomulikult seni olen ma alati selle hommiku peale jätnud ja kui hommikul ka välja pole vastust mõelnud, siis kasvõi igaks juhuks asjad kaasa vedanud. Aga homme oleks vist viisakas täpselt kohal olla. Ei ei, mitte tööl. Sinna ma jõuan niigi vara võrreldes meie korruse ülejäänud kahe asustajaga. Aga homme lubati kesklinnas hommikusööki. Lahe, kui leidub selliseid kliente. Miks nad kõik ei võiks nii toredad olla?
Täna oli üllas plaan külastada paari hullumaja. Siiski, kuna mõned asjadega koormatud isikud ei tahtnud jala kõndida, siis otsustasime selle kasuks, mis on trammipeatusele lähemal. Ütleks, et halb mõte. Väljapanekud olid saast mis saast. Täiesti mõttetud ja koledad asjad. Ja noh, ei ütleks, et isegi need koledad asjad odavad oleksid olnud. Vähemalt “baarikapp” sai täiendust. Kui ma nüüd homme siit jalga lasen, siis sinnapaika see varumine hetkel ka jääb.
Eile avastasin, et minu nn. palveid on kuulda võetud. Muretsesin nimelt, et kuidas end liigsest õllejoomisest võõrutada. Ma küll ei soovita seda kodus järele proovida, aga minu “keedutursaohvri” viirus vist osutus minu võõrutusravimiks. Ma olen nüüd natuke isegi mures. Sest kui poolest klaasist õllest paha hakkab, siis enam eriti katsetada ei taha. Ei tahaks riskida samasuguse ööga, nagu see esmaspäevane. Aga noh, ongi hetkel vaja tervist ja raha säästa, et suudaks õigel ajal heas vormis olla.
