Ma mäletan aegu, kui töö otsimine ei olnud nii lihtne. Vanasti tuli saata cv korraliku kaaskirjaga (seda tuleb kindlasti ka praegu teha, kuid tundub, et ka ilma saab väga hästi hakkama) ja oodata vähemalt kuu aega vastust. Tihtipeale ei tulnud üldse vastust, kuigi elementaarne viisakus oleks ju ka eitav vastus teele panna. Mõnikord tuli vastus ja mõnikord kutsuti ka vestlema. Ja mõnikord, peale vestluste kadalipu läbimist, võeti sind isegi tööle. Tööle oli muidugi alati lihtsam saada, kui mõni tuttav sind soovitas. Sest tegelikult ei tunne sind ju need inimesed, kellega sa tunniks ajaks laua taha istud ja ühe ametlikus toonis vestluse maha pead. Nad saavad aimu sellest, kuidas sa vestlusel end ülal pead, aga kuidas sa töökeskkonnas ja teiste inimestega käitud ja kuidas sa tööga hakkama saad või stressi situatsioone talud, seda vestlus ei reeda tegelikult. Võibolla õige pisut. Muidugi, eks põhirolli loodetava töö saamises mängivad siiski oskused ja kogemused ja need eeldatavasti on cv-s kirjas. Oli aegu, kus nendega just hoobelda ei saanud. Ei saa praegugi, nähes igapäevaselt enda kõrval mõnd eriti andekat inimest. Võibolla ma põgenengi nende geeniuste eest, kelle kõrval ma ise jään varju:) Tahan kogeda taas ise otsustamist ja olla see, kelle arvamus loeb? Kindlasti on seegi üks põhjuseid, samas ainuke inimene, kelle seltskonnast ja kelle nõuannetest ma tõsiselt puudust hakkan tundma, on minu meelest meie tiimi kõige andekam üldse. Ütleme nii, et paremat kolleegi annab otsida.
Muidugi on tänasel päeval lihtsam. Elu on edasi läinud, kogemusi ja oskusi on juurde tulnud ja tehtud tööd räägivad enda eest. Soovitused loevad ka kindlasti endiselt, aga kui ikka midagi ei oska, siis pole ju ka midagi soovitada. Tundub aga, et eesti turgu on tabanud tõsine disainerite põud. Sest miks muidu mulle täna juba poole tunni jooksul vestluse käigus selgeks sai, et ma olen taaskord parim kandidaat. Varem pidid ikka peale vestlust veel kuu aega praadima ja vastust ootama, aga tänapäeval käib asi kiiresti, ei pea isegi vestluse lõppu ära ootama, kui juba antakse mõista, et töö on sinu. Kuidas see oligi, et esmamulje puhul loeb välimus ja see, kuidas sa midagi ütled, mitte aga see, mida sa ütled. Ma ei ole küll enda välimusest eriti vaimustuses veel vähem kõneoskusest, aga kaldun arvama, et ma oskan head esimest muljet jätta:) Võibolla mõjus mulle positiivse laenguna raamatuseeria, mille kohta ma äkitselt, peale mitut kuud esimeste lehekülgede lugemist, järsku avastasin, et see on täiesti mõnus ja positiivne lugemine. Selle esimese Kinsella raamatuga oli sama lugu, et kohe tekkis tahtmine uuesti seda alustada. Nüüd aga on siis jälle probleem, et kas ma loen nüüd järgmist pratchettit või lähen kah raamatupoodi luurele? Või ootaks ikka palgapäeva ära.. Kaldusingi jälle teemast kõrvale. Seda ma oskan.
Ma jäin selle juurde, et uskumatu noh. Mina, kes ma jubedasti tahan olla parim, kes seda aga tegelikult ei usu. Ma pidevalt kahtlen oma võimetes ja arvan, et küll keegi teine teeb paremini. Sellepärast eelmises töökohas oli lihtsam – polnud kedagi teist. Tegelikult on ju asi selles, et ma olengi parim, kuni ilmub järgmine parim. Hetkel aga tundub, et pole kedagi konkurentsi pakkumas. Kõik paremad on juba kuskil mujal. Niisiis, olen mina, igavene tööotsija, parim valik. Ja nüüd on mul endal kaks head valikut, millest pean välja selgitama parima.
Kuna ma ühte kohta juba jah sõna ütlesin, siis seda ma siiski tühistama ei hakka. Sest kes üldse ütleb, et see teine koht parem on. Oma silm on kuningas. Võibolla saabki kohe selgeks, kas me sobime või mitte. Siis saan teha järgmised otsused. Alt vedada ei tahaks muidugi kedagi, ma ju põen hullusti selliseid asju. Samas, minu elu. Pean tegema enda jaoks parimad valikud. Mõned muidugi juba teavad, kui raske on minu jaoks otsuste tegemine, kui on valida kahe hea asja vahel.
Praegu aga anti mulle võimalus katseajal selgeks teha vähemalt selle esimese valiku sobivust. No neli kuud mind vaevalt, et oodatakse. Lubasin jaanuari jooksul teada anda, kuidas edasi minna. Ja sellega oldi nõus. Ütleme nii, et kui igasugu muud jamad välja arvata, võiks lausa öelda, et elu nagu filmis. A noh, millal filmis siis pole hulle jamasid olnud, enne happy endi:) Sellega seoses meenub, et üks uus ilus muinasjutt tuleb kohe kinno ja kui ma seda enne mujalt ei saa, siis on kinnominek:)
***
Ma tean küll, et need pikad jutud on igavad ja tüütud lugeda, aga no ma pean ju kõik need päevad tasa tegema, mil siin vaikus oli:)
Ehk siis järgmine rõõmusõnum on see, et ma sain oma punase numtsiku eerikupoja lõpuks tagasi. Kuna remondiaeg tundus juba kole pikana, siis täna helistasin, et uurida, kaugel asjad on. Öeldi, et valmis. Ja et hommikul olla sms saadetud. No aga mida ei ole, on sms minu asendustelefonis. No tühja sellest, mingi kuues meel ilmselt sundis mind täna helistama. Kuuendat meelt tasub ikka usaldada. Nagu ntx täna, kui projektijuht minu kõrval istudes sügavalt sisse ja välja hingas, mõtlesin, et vist ei ole edasi mõtet diskuteerida ja et võib ju vahelduse mõttes kuulata. Kuigi ma jään endiselt selle juurde, et tema töömeetodid on jamad. Aga ma lohutan end sellega, et kaks ja pool nädalat veel ja ma pääsen sellest:) No igatahes see mõte pädes ja edasi oli õhkkond lõbus ja pingevaba. No tegelt ei saa ju naermata jätta, kui keegi püüdlikult ja kõva häälega su kõrval rahuneda püüab:)
Telefon on küll uuesti seadistada vaja, kõik sms-id kustutasin ära (ka need kus olid hiljutiste uute ilmakodanike sünni andmed, mida ma ei raatsinud ära kustutada), mälukaarti õnneks tühjendada polnud vaja, aga vist harjusin tiba selle nokiaga isegi ära. Tahaksin ikka helistama asudes klappi avada ja pole harjunud klahvilukku ise peale panema. Aga kõik oma kolm erinevat äratust sain taas paika panna. Ja tegelikult on ta ikka jube ilus ka:) Ei, see eesti nokkija ei kõlba ikka mitte kuskile, ma ei õppinudki ära, et sellega saab helistada ainult rohelise klahviga ja et keskmine ok nupp on igasuguste muud asjade tarbeks, keeruline ja tobe süsteem, mida ma aastaid oskasin kasutada ja enam ei oska ja ei taha.
Mõnikord võiks see kuues meel muidugi märku anda, millal on aeg vait jääda. Aga tühja sellega.
***
Elu pahupoolest kah veidi. Ilma ei saa ju. Pole head ilma halvata, isegi kui see halb sind ennast otseselt ei puuduta. Aga marru ajas küll, kui õde rääkis. Nimelt sellest, kuidas ta ostis Türi Kaubamajast saapad ja neid täna esimest korda kandes kohe kontsa ära murdis. Ja müüja, selle asemel, et saapad ekspertiisi saata, et õde raha tagasi saaks ja uued saapad (sest paljajalu lume peal käia on halb.. või jah) osta, saatis need remonti. Nagu mu õde tahaks veel selliseid saapaid, mis paari sammu peal lagunevad. Kui saab remondist kätte (nädala, kahe pärast, kes teab..), siis arvatavasti laguneb ka teine ja tuleb uus remont järgmised kaks nädalat. Võimalik, et peale kõiki neid remontimisi (mis käivad vist läbi Tallinna) ei ole talv veel läbi, aga mida seni teha? Milleks on vaja selliseid saapaid tagasi, mis esimese käimise peale kohe lagunevad ja kui remondi ajaks pead nagunii uued ostma? Aga ega siin muu aita, kui tarbijakaitse. Ja õnneks on meil üks selline lausa poolsugulane. S.t. tema laps on meie sugulane, aga sellest piisab:) Ja mina seda asja nii ei jätaks, kättemaksuhimuline nagu ma olen. Inimesi lihtsalt ei peaks niiviisi lollitama ja kui su oma sõpru-sugulalasi niiviisi mõnitatakse, siis on kättemaksumõtted kerged tulema.
***
Kuna ma ei taha negatiivsete sõnumitega lõpetada, siis mainin veel ära, et mu läpakas sa täna uue pisikes kleepsu. Nimelt avastasin mandariini pealt jube nunnu kleepeka, kus peal kiri ja black cat ja must kassi pilt. Mida enamat ma oskan ühest mandariinist tahta. Ahjaa, tegelt head magusat maitset ja kergesti ära tulevat koort kah ikka. Musti kasse tegelt ei osanud üldse oodata:) Aga õnneks olid nendel tänastel mandakatel need kõik omadused olemas.
Ja veel, teate seda vanasõna, et kui sa tervet lugeda ei jõua, siis loe pool. Kui teate, siis teadke, et siin see ei kehti. Võib ka veerand lugeda. Või üldse mitte. Täiesti vabatahtlik:)
