Nädalavahetusel kerkis see küsimus päevakorda, kui olin Paidesse sõites kõigepealt üht koera tee ääres jalutamas näinud ja tagasiteel oli sama koha peal juba uus koer, sedapuhku siis sõiduteel lamamas.
Kõigepealt andsin signaali, kui olin koerani jõudnud. Koer ei teinud üldse välja. Siis sõitsin tast mööda, pidasin auto kinni ja üritasin teda ära ajada tee pealt. Katsuma ei julgenud minna, hundikoer ikkagi. Mis siis, et nägi sõbralik välja. Minu äraajamiskatsetest ei teinud ta ka välja. Mõtlesin siis, et lähen uurin, kas kõrvaloleva maja hoovis on mõnd inimest, kes seda koera tunneb ehk. Inimesi ei näinud, küll aga hakkas üks teine koer (ketis õnneks) haukuma ja ma ei julgenud kaugemale minna.
Kujutan ette, et kõik möödasõitvad autojuhid arvasid, et olen selle koera alla ajanud, sest koer ei reageerinud ühelegi mööda tuhisevale autole. Samas oli näha, et elus ta on.
Järgmine mõte oli siis helistada 112, kes omakorda, kuuldes mu muret, soovitas helistada 110. Politseil oli tükk aega number hõivatud ja kui nad lõpuks vastasid, nägin peeglist, kuidas tuli üks suur rekka ja koer äkitselt end püsti ajas ja oma hoovi jalutas. Ei tea, kas rekka tundus talle lõpuks piisavalt ohtlikuna, et pidas paremaks tee pealt ära minna.
Politseile siis sai öeldud, et probleem just lahenes, aga et tee peal lamava koera pärast sai helistatud. Selle peale imestati, et ma politseisse helistasin. Selgitasin siis, et 112-st soovitati ja et minul muid variante ka pähe ei tulnud. Nii, et kui keegi teab, mida sellistel juhtudel teha, kui oma jõududega looma tee pealt ära ei saa aetud, siis kõik ettepanekud on teretulnud. Kuigi tahaks pigem loota, et selliseid enesetapu kalduvustega elukaid väga tihti teele ei satu.
