Mandariinihooaeg on taas alanud. Juba poes nägid nad jube isuäratavad välja, aga no iial ei tea ju, mis seal koore all peituda võib. Igatahes, kui kodus proovisin, kahetsesin, et rohkem ei ostnud. Tuleb ilmselt mõni päev uuesti poodi minna. Nagunii jäi sidrun ka täna ostmata.
Tööl pold täna suurt midagi teha. Ja kui siis pj vastu õhtut avastas ühe ülesande, mida mulle anda, siis läks asi üsna nugade peale, kui julgesin arvamust avaldada, et ma eeldaks koos ülesandega siiski ka materjale. See meil vana probleem juba. Et kõigepealt loodab ta, et ma saan selle vidina poole tunniga valmis ja siis tahab veel, et ma ise materjale ka taga otsiks samal ajal. No aga milleks mulle siis pj, eriti kui mul on endal tegemist juba tolle ülesandega? Aegajalt ikka teeb tigedaks, kui nõutakse sult poole kohaga pj ülesannete täitmist, aga kui mingit nänni jagatakse, siis meie olemasolu unustatakse sootuks. Ei ole ju nii, et pj üksi rabeleb. Ma ei ütlegi, et tal raske töö poleks, aga no disainerid ja muud pudulojused, kelle panus on kah märkimisväärne, tahavad ka vahel präänikut saada. Seda enam, kui me lisaks oma tööle peame tema eest osa tööd ära tegema. No ei olnud varem nii asjad. Ma ju mäletan. Lisaks ei ole meie firma teiste pj-ga sellist jama. Tegelikult oli eriti nõme see intsident selle tõttu, et tüüp küsis, et aga mida ma tegin päev otsa, et ma ei jõua nüüd materjale otsida. Krt, ta annab mulle ülesande pool tundi enne tööpäeva lõppu ja teeb näo nagu mina oleksin süüdi, et mul päev otsa polnud ühtegi tööülesannet kukkunud. Eh, ja siis üritatakse veel väita, et asjad hakkavad muutuma. Usun, usun. Taaskord sain kinnitust, kui õige mu äramineku otsus on. Muidugi, meie toas kõigil jäi täna lõuna vahele ja nälg ja väsimus ilmselt võimendasid seda õhtust vaidlust.
Jaa, viriseda ma oskan. Ja kui mind välja vihastada, siis seda teen ma põhjalikult. Ja kuna ma vaidelda eriti ei oska, siis on mul enda kaitsmine suusõnalise rünnaku vastu üsna keeruline ja sellepärast ma pigem valin omaette mossitamise ja elan end blogis välja. Et olge pealegi lollid edasi, mul polegi teid vaja (see käis siis praegu konkreetse kolleegi kohta, ei tasu isiklikult võtta).
Seminari järgsel veinitamisel rääkis teise toa pj, et tema on õppinud end tagasi hoidma, kui tekib vajadus kellelegi halvasti öelda, aga mina küll ette ei kujuta, et ma selle ära õpiks. Vähemalt mitte sellisel kujul, et see mind ennast häirima ei hakkaks lõpuks. Ma lihtsalt ei talu ülekohut, ei enda ega teiste suhtes. Ja ma arvan, et kui vaikides või lausa naeratades kõik alla neelata, siis ju ei muutu midagi. Asju tuleb ju üritada muuta, isegi kui selleks on vaja vahel mõni teravam sõna öelda ja kellegi tuju rikkuda. Aga ega minagi seda alati suuda. Vahel lihtsalt ei tea, kust otsast seda vingumist alustada ja mõnikord ei taha lihtsalt mõnd suhet liiga teravaks ajada. Sest parandamine on raskem, kui katki tegemine. Aga mõnikord tahaks lihtsalt kätte maksta. Nagu näiteks praegu mõtlen, kas mitte võtta oma järelejäänud puhkust välja hoopis puhkusena. Mis tähendaks, et ma ei peakski enam tööle minema. Aga noh, teised pole süüdi, et pj lolli mängib. Pealegi saab eelviimasel tööpäeval veel jõulupeol ära käia ja tibid juba planeerivad, et me jätkame järgmisel päeval kohe minu lahkumispeoga. Et ma peaksin peaparanduse varude eest siis hoolitsema.
Tänasest tibinate kogunemisest (lasanje ja veiniga) hoidusin, sest ma olin väsinud ja ma olin kuri ja ma ei viitsinud trolliga küla peale sõita. Oleks nad kogunenud kinno või niisama pubis chillimiseks kuskile kesklinna, siis selle jaoks oleks vist viitsinud end välja vedada. Küla peale ei olnud tahtmist minna. Ja üldsegi, auto teeb inimese laisaks. Trollid ja bussid on vastunäidustatud ja jalakäimisest tööle ei maksa enam unistadagi. Ja mõelda, et ma ma käisin mitmed aastad jala tööle, kui ilm vähegi kannatas. Eks muidugi hommikune ärkamine ka mõjutab. Jala minnes peaks ju palju varem ärkama. Praegu astun ma toast välja koos tööpäeva algusega ja olen alati kohal koos esimeste saabujatega.
Väiksest virinast sai taaskord pikemat sorti nutt ja hala. See kukub mul ikka eriti hästi välja. Kui tegu on rõõmusõnumitega, siis piisab paarist lauseks, eksju:) Nagu näiteks, et mul sai eile Potteri viimane osa ka eesti keeles loetud. Põnev oli, nagu loeks esimest korda, lihtsalt mälust kerkisid vahel esiele mõned teadmised, mis järgmisena juhtuma hakkab. Kui pealkiri välja arvata, siis tõlge on endiselt tasemel. Ja eks ma raamatu lõpuks harjusin selle pealkirjaga ka ära ikkagi.
