Eile õhtul hakkas mulle tunduma, et on üks neist päevadest, kus kõik asjad lihtsalt pekki lähevad. Noh, ja ega täna parem pole. Tundub, et see päev ei lõppe lihtsalt niisama, et vahepeal tuleb öö ja teoreetiliselt lõpetab selle päeva. Ei piisa sellest, et öö läbi õudukaid unes näed. Ärgates ja aknast välja vaadates pole unenägu lõppenud. Pesed silmad ära ja vaatad uuesti. Aga udu, mis kilomeetrikauguseid maju endasse peidab, on endiselt alles.
Tööle minnes hoian päikseprillid ees, lootuses, et päike näeb ja kohusetundest välja tuleb. Tuligi. Aga tundub, et päike pole küll mingi näitaja. Olin oma töölemineku jälle halvasti ajastanud. See üks pisike hetk suudab mult alati kogu mu jõu võtta teise poole teest käisin autopiloodi ja suhteliselt nõrkade jalgadega. Hea, et nad päris alt mind ei vedanud.
Aga päev on jälle rikutud. Kõik tuli jälle tagasi. Kõik mõtted, millest nädal aega puhanud olin. Arvasin, et olen juba piisavalt tugev. Et mul on nüüd jõudu kuulata ja aru saada. Ja võibolla isegi leppida. Aga ilmselt pole ma selleks endiselt valmis. See kõik on nii vale ja arusaamatu. Ja see mõjutab kõike, mida ma teen ja inimesi, kellega kokku puutun. Ja mul kõrini kurtmisest, aga ma ei suuda end tagasi hoida. Ja sellistel hetkedel, nagu praegu, mõjub iga negatiivse tooniga öeldud lause kui nuga selga. Täiesti suvalised mõtted toovad pisarad silma. Kasvõi see, kui lootusetu tundub mu korteriotsing. Või see, et on nii palju asju, mida tahaks teha, aga ei saa. Ja miks ilusad asjad ei või kesta. Ja mulle meenus just, et järgmised kaks kuud hakkan ma lisaks veel stressama oma sünnipäeva pärast. Kogu see vananemine ja värk teeb olemise kõhedaks. Eriti neil hetkedel, kui tunned, et su elu on nii tühi ja mõttetu. Ja kohe kohe olen ma nii vana, et olen juba peaeagu, et poolsurnud.
Ole nüüd kena päev ja saa juba läbi.
…
Et kohe, kui üks nädalavahetus jääb kass paitamata, on stress platsis. Üks mu kassidest igatahes kuluks küll praegu ära, ta on parim stressimaandaja.
LISA: ma ei tea, mida ma ilma oma blogita teeks. Kellele kurdaks. Kõiki emotsioone ei saa ju sõprade peal välja elada. Ja kassi pole ju koguaeg käepärast.
