Ma sain jälle hakkama. Suutsin oma kauaplaneeritud Tartu ürituse jälle ära käkkida, ja lisaks juhtus nagu tavaliselt ka see, et külmetuse tundemärgid hakkasid end kohe lõunasse jõudes ilmutama. Nagu mingi needus noh. Aga sellegipoolest oli mul maailmaparim nädalavahetus, sest ma lihtsalt asendasin need ammu tehtud plaanid uutega.
Algselt oli siis plaan minna Maailmafilmi üritusele ja lisaks kindlasti linna peal õlletada. Aga juhtus hoopis nii, et mõned Tartu sõbrad olid laupäevaks teinud paadimatka plaani ja nad arvasid, et vast mahub üks veel viiesesse kummipaati lisaks. Ja kuna mina olen suur paadimatka sõber, siis ma lihtsalt pidin oma plaanid ümber tegema. Olgugi, et mul polnud peale taskulambi mitte ühtki matkatarvet kaasas. Kõige olulisema – sooja kampsuni ja magamiskoti laenasin sõpradelt ja muu polnudki oluline. Kingad olid õnneks mugavad. Ainuke probleem oli, et vahetusjalanõusid ja teist paari pikki pükse polnud kaasas. Aga teada värk on, et paadipõhi läheb märjaks ja ka püksitagumik saab kärestikest alla sõites märjaks. Nii juhtus ka seekord. Kingade probleem lahenes üsna lihtsalt – otsisin paar kilekotti ja sidusin need jalgade ümber ja ei mingit muret märgade jalgade pärast. Pükstega oli tiba kehvem lugu. Õnneks oli suhteliselt soe ilm laupäeval ja päike kuivatas üsna ruttu riided ära.
Meie matk ei olnud väga pikk, seega palju neid kärestikke polnudki. Aga mõned ikka olid ja see allaminek oli ullult lahe. Seekord keegi üle parda ei lennanud. See oleks päris jube olnud, sest vesi oli ikka kole külm. Õhk polnud ka nii soe, et ülekere märgade riietega oleks kannatanud olla. Inimestel olid ikka joped ja kampsunid seljas. Kui ma kaks aastat tagasi paadiralli ajal miskise oksa süül vette plartsatasin, oli ikka t-särgi ilm ja vesi palju palju soojem. Mitte, et ta nüüd ujumiseks just sobiv oleks olnud. Seekord ei saanud mina ja veel kaks tibinat külmarohu abile ka väga loota, sest pidime peale matka autoroolis olema, et seltskond edasi ööbimispaika viia.
Ööbimiseks oli valitud superilus koht ja RMK majake. Elektrit polnud ja sellest nagu puudust ei tundnudki. Vett sai kaasavõetud kanistrist ja mingist soojärvest, aga see soojärve vesi süüa muidugi ei kõlvanud. Ma hambaid pesin sellega, siiani pole ära kukkunud.
Õhtul grillisime liha ja küpsetasime kartuleid. Pläust jäi seekord tegemata, sest vesi olnud tahtnud keema minna. Ja päeva hüüdlauseks sai vist “Hei alkoholile!” Mu meelest kõlab päris hästi, eriti nende koledate joovate naiste kampaaniatega võrreldes.
Naljakas oli see, et pidevalt jalutas seal kandis inimesi ja kõik tulid seda maja uudistama ja keegi nagu ei arvanud, et see on mingi seltskonna päralt. Et sisse küll päris keegi ei astunud, aga trepi peal istuti ja astuti nagu oleksid omad. Mulle see väga ei meeldinud. A õnneks keegi pikalt peatuma ei jäänud ja pahatahtlikud nad kah ei olnud. Üllatusmoment oli see, kui ühest suuremast seltskonnast avastasin tuttava näo. Tükk aega vahtisime tõtt ja kumbki ei teind teist nägu. Sest lihtsalt tundus nii uskumatu, et mõni tuttav kuskil metsalaanes vastu jalutab. See tuttav sattus siis olema venna tibinas koos lapsega. Olin enne seda just muidugi vennale rääkinud, kus ma olen (nende kodust umbes 20 km kaugusel) ja et kui ta viitsib, siis võiks mulle tuua mingi magamisaluse. See plaan jäi aga katki ja pärast unetut ööd ilma madratsita naril ma kahtsesin koledasti, et ma rohkem peale ei käinud sellega. Aga noh, üks päev haigete kontidega pole veel maailmalõpp. Hullem lugu oli magamisega. See oli juba teine öö järjest, kui ma korralikult ei maganud ja pühapäeval oli vaja Põlva kandist Tallinnasse sõita. Jupitasin küll seda sõitu ja tegin Türil ühe kassipaitamise ja magamise peatuse, aga siiski tekitasin enne korra Tartu maanteel ohtliku olukorra ja hiljem linnas tegin ka ühe vale liigutuse, aga seekord läks kõik hästi ja enam ma nii ei tee. Türil pesin auto ka ära. See oli seal lõuna-eesti metsade vahel paksu porikihi alla mattunud. Nüüd jälle läigib ilusti kuni järgmise tolmupilveni, mis siin kesklinnas vist on üsna tavapärane nähtus.
Ja tundub, et hoolimata väikesest köhast eile hommikul, olen siiski suht kergelt pääsenud ja mingeid tõsisemaid tagajärgi sel matkal pole.
Vot selline super viikend.
