Kuidas siis nüüd jälle nii läks, et ma eile üldse ei olnud alguses vaimustuses ideest minna pkaevule istuma, aga ikka lasin end ära rääkida ja siis lasid veel mitmed inimesed end ära rääkida nii, et meid oli seal lõpuks paras punt koos ja hästi lõbus oli ka ja tulemus on see, et koju jõudsin kella kahe paiku ja praegu on mul oi-oi-kui-halb olla..
(või noh, see kirjutis jäi vahepeal pooleli, vaikselt hakkab inimese tunne tagasi tulema.. nüüd tahaks juba süüa)
Minu õnn, et ma ühel hetkel arvasin, et mulle aitab ja jalutasin minema. Poleks ma seda tol hetkel teinud, oleksin kah ehk teab mis kellani ärkvel old ja edasi joonud.
