Kolmapäev algas täna. Või kui nüüd kella vaadata, siis juba eile.
Päev läbi olin tööga nii hõivatud, et ma isegi ei tea, mis maailmas täna toimus. Ja see töö kestis õhtul poole kümneni. Oleks ka kauem võinud kesta, aga ei jaksanud rohkem. Homme jätkub sama hooga. Ei imestaks, kui peaksin laupäeval tööle tulema. Aga ei saa, tabletti pole:P
Täiesti ülepea kasvavad ülesanded. Mitte selles mõttes, et ei suudaks või oskaks, aga lihtsalt aega ei jagu. Kõik asjad tulevad korraga ja kõigega on kiire. Selline tunne, et mind rebitakse tükkideks varsti. Ja tundub täiesti arusaamatu, kuidas siin enne mind hakkama saadi. Ja eriti veel siis, kui kuu aja jooksul kedagi ei olnud. Hetkel on tunne, et võta või endale assistent. Sest mind ei jätku igale poole.
Aga et siis peale seda pikaleveninud tööpäevalõppu tegime lõpuks kolmapäevaga algust. Ja kuna lõunasöök jäi söömata, siis oli vaja ruttu üks õhtusöök organiseerida. Tallinnas paraku sellisel kellaajal eriti kuskil toitu ei pakuta. Aga üks koht siiski on, mis viimasel ajal kuidagi armsaks on saanud. Sinna oma sammud siis seadsimegi. Või õigemini, suurema osa teest lasime trammil oma samme seada.
Pärast mõningaid telefonikõnesid saime ka seltskonda juurde ja siis lõpuks sai meid kokku neli. Ja kukkuski jälle välja tore kolmapäevaõhtu. Nüüd olen ma jälle väsinud. Ei taha mõeldagi homse peale, mis eilset arvestades on neljapäev. Pealegi, see ei saagi olla reede, sest ma ei jõua oma töid reedeks valmis. Peab olema neljapäev.
