Käisin täna peale tööd oma uues kodus võtmetel järel. Tükk aega oli seal siis seletamist ja pisiasjadega sebimist (lisaks tuleb endine omanik veel mingil õhtul tagasi, et tuua ka paar asja, mis ununes), aga lõpuks jäin korterisse üksi ja siis käisin veel kõik nurgad läbi, testisin diivani ja voodi pehmust – mõlemad tundusid väga mõnusad – ja pärast oli kohe kahju lahkuda sealt. Kuna hetkel on seal ka internet sees, tegin juba plaani, et tulen võtan voodipesu ja arvuti ja lähen tagasi:)
Esimene mulje, kui korterisse astusin, oli samamoodi veider, nagu esimest korda maakleriga saabudes – et on ikka väike korter. Pildid olid maakleril tehtud selliselt, et jättis väga avara mulje. Aga kui ma olin seal mõnda aega viibinud, harjusin ära ja kõik tundus just täpselt selline, nagu vaja.
Nüüd on mul mõned asjad veel vaja sinna muretseda, aga kuna ma tänu laenu võtmisele üsna pankrotis hetekel olen, siis need on tuleviku teemad. Küll ma tasapisi saan omale kõik vajaliku. Pealegi kavatsen osaliselt kasutada ära sünnipäeva-soolaleiba:) Esimest korda elus oskan ma vastata küsimusele “mis sa kingiks tahad?”:)
Tulin siis õhtul koju (testisin muuhulgas ka seda, kui kaua ma kesklinna jalutan uuest kohast – võin arvestada vist 40 minutiga, kui tööle tahan jala minna) ja asusin pakkima. Ja ma olen nüüd täitsa mures. Peale seda, kui olin ära pakkinud kõik raamatud ja osa riidekraami, on tuba stuffi täis ja ma mõtlen, et kuhu kurat ma need asjad kõik panen seal uues kohas. Voodi alla või?
Osa asju saan ilmselt maale viia hoiule ja osa viskan kindlasti minema. Aga see protsess saab raske olema. Ma olen juba praegu, peale 2 tunnist mässamist, täiesti väsinud. Ja peale selle, et hulk pakitud kotte ja kaste on põrandal, pole aru saada, et kolimima hakkaksin – terve tuba on endiselt asju täis. Ja köögist ja vannitoast ei hakka rääkimagi.
Aga ma olen nii elevil, täna ma vist magada ei saa rahulikult, vaid mööbeldan mõttes.
