.. sellel on järelikult hea mälu..
Nii tore on üle pika aja näha inimesi, kellega kunagi sai ühikatuba või -koridori jagatud. Kindlasti oleks neid ka vähema aja tagant tore näha olnud, aga lihtsalt ei juhtunud nägema. Aegajalt mõned inimesed kipuvad kaduma. Aga seda toredam on neid taas leida. Ja avastada, et nad on sama lahedad, kui nad olid siis, kui sa nendega viimati, nii 5 või rohkem aastat tagasi suhtlesid. Ja muidugi nad tõstavad sind kõrvust, öeldes, et sa pole üldse muutunud. Minu meelest olid nemadki sama nägu ja tegu:) Ainult lapsi oli tibidel kahe peale kolm juurde tekkinud. Ikka juhtub ju:)
Kokku saime üldse eesmärgil natuke tööjuttu rääkida. Muuhulgas veendusin, et kes ikka ühikas õlut jooma õppis, see seda kunsti naljalt ei unusta. Seni uskusin, et asi on minus:) Aga ei, ühika vaim hoopis.
Minu mälu muidugi vedas mind alt, mul ei tulnud umbes pooled inimesed meelde, kelle nimesid nimetati. Samas, ma ilmselt ei suhelnudki nendega piisavalt, et neid meeles hoida.
Kraal ja Texas olid nagu kokkulepitult täna kinni. Aga Hunt pädes kah.
Ja siis head kadripäeva ja palju õnne suurele õele:)
