No nii ei ole võimalik magama jääda. Rõdu uks on lahti, aga soe õhk seisab järjekindlalt paigal. Nagu seisavad paigal mõtted, mis lisaks palavusele ei lase uinuda. Ei aita ka Keanu kombel “free my mind” korrutamine. Nad ujuvad hetkega tagasi.
Optimism hakkab mind vaikselt maha jätma. Teadagi, päikese süü. Mõtlen küll, et peaks ikka suhtuma asjasse jaatavalt, sest nii pidavat asjad toimima. Aga kui ikka eitavad mõtted on aju enda võimusse saanud, siis nendega võitlemine on hetkel liigne pingutus. Lihtsam on mõelda, et nojah, kui nii, siis nii. Ja siis sellesama tulgu mis tuleb mõttega tulevad kaasa just need negatiivsed variandid sellest, mis võiks tulla. Ja ega nende asendamine positiivsete variantidega kerge pole. Sest lihtsam on ju valmistuda hullemaks ja saada ehk positiivselt üllatuda muu variandi puhul, kui loota parimat, aga saavutada halvim.
Raamatus, mida loen, on kirjutatud valikutest. Ja sellest, kuidas me oma üheainsa elu puhul saame vaid korra oma valikuid teha. Kui kord valik tehtud, siis nii jääb ja tagajärgedega tuleb edasi elada. Ja kuigi nii mõnigi kord tahaks kella tagasi keerata ja mõned asjad teisiti teha, siis kes garanteerib, et sel uuel võimalusel saavad otsused õigemad olema. Kella tagasikeeramisega peaks ju teoreetiliselt kaduma ka mälestus eelmisest valikust. Nii, et vist ei olegi mõtet liigselt ajaga mässata.
****
Homme on kindlasti jälle kena päev. Ja ehk on mul nüüd lootust enne äratuskella veidi magada.
