Cellular oli ullult lahe. Eriti lahe on vaadata filmi, kui pole enne mingit reklaami näinud (või siis korraks näinud ja unustanud) ja ei oska isegi seda oodata, kas film on komöödia või äksön või ulme või mida iganes muud. Ja noh, ilus poiss oli peategelane kah;)
Igatahes, väga mõnus, soovitan. Emotsioonid olid juba enne filmi üsna tasemel (Krahli puder ja ühe ammuse sõbraga kohtumine ja kolleeg mainis miskist sära mu silmis.. khm.. ma nagu ise ei märganudki;)), pärast seda veel rohkem. Ja kinost välja jalutades oli eriti koomiline vaadata, kuidas terve hulk inimesi telefoniga räägib. Lihtsalt peale seda filmi oli see vaatepilt veider.
Ja koju jalutades oli tunne, nagu oleksin pilves (no see pisike õlu ja veel pisem siider seda küll teha ei saanud:P). Astusin ka poest läbi. Ajasin mitme riiuli pealt asju alla (ok, ainult kahe ja need olid nii sätitud, et kohe lendasid, kui sealt midagi võtta) ja mu helkur käis muudkui vastu riiuleid, kuni lõpuks ära kukkus. Ja seal poes on selline turvamees, et mul on tunne, et iga kord, kui ma seal käin, käib ta mul järel. Äkki mul ongi päti nägu peas?
Njah, ja jõudsin otse koju, oh imet, eksole:P Nüüd siis Relvis Mehed jälle. VonKrahlis ei jõudnud palju lugeda:)
______________________________________________
*Tegelikult ma jälestan seda laulu, ausõna. Olen juba näost peaaegu roheline..
