Tegelikult ma olen seda koguaeg uskunud. Lahe on aegajalt tajuda neid olukordi, kus see ka toimib. Nagu näiteks ma olin herilasestunud siinse süsteemi pärast. Ennast sain vaid süüdistada, et unustasin ühe asja tegemata. Nüüd aga tundub, et sel unustamisel on hoopis positiivsed tagajärjed. Eks natuke luges see, kuidas ja mida ma põhjuseks kirjutasin ja lisaks see, et avaldasin kogu selle asja peale natuke arvamust. Eelmises töökohas oleks ma kindlasti selle eest sõimata saanud, seal oli veel hoopis teistsugune töökultuur – küsija suu pihta löömine oli tavaline asi. Nüüd aga, veel vara küll rõõmustada, aga üks samm on edasi astutud. See kõige raskem. Kõik tänu ühele pisikesele ülesandele, mis ununes.
Ma lähen nüüd paari tunni pärast väga hea tujuga puhkusele:)
