Ma ei ole suutnud endiselt magamamineku aega varasemaks nihutada. Selle tulemusel vajas nädala, või isegi mitme, väsimus välja magamist. Kell kümme tegin küll korra silmad lahti ja mäletan, et fantastiliselt ilus päikesepaiste oli peegelmajade taustal vastu säramas. Aga kell kolm uuesti silmi avades oli see päike endiselt alles. Külm, aga väga ilus.
Käisin ja veendusin, et kaubamajas pole ka suurte allahindluste korral midagi odavat, millest puudust tunneks.
Oleks ilm soe, siis põeks oma kodusistumise pärast ehk. Ega siis ei istuks kah. Praegu aga mõtlen, et oh kui mõnusalt soe mul kodus on. Lausa palav.
Täna, või eile, ei teagi täpselt, sai alguse üks sündmuste ahel, mis mind siiani mõjutab. Tea, kas teised asjaosalised ka mäletavad. Pakun, et mitte. Mäletavad need, kes ei suuda unustada. Kes ei oska lahti lasta ja edasi minna. Võibolla on asi tahtmises. Ja ma ei ole sugugi kindel, et kuus kuud õnnelikku olemist tasus ära järgmised kuus kuud pöördvõrdeliselt õnnetut olemist. Ja kes teab, kaua see jätkub. Millal ja kas saabub päev, kus ma suudan olla sellele mõtlemata?
