Kaks päeva järjest oli mul nii sitt päev, et ma hakkasin juba kartma, et nii jääbki. Aga mingi tasakaal peab ikka olema ja nii kujunes eilne õhtu ootamatult toredaks.
Aga nagu öeldud, kaks päeva olin nagu tige herilane.. ja täna ajavad osalt samad asjad närvi, mis eile ja üleeile.
Ja ma tean, et on väike võimalus, et mõni kolleeg loeb, aga noh, mis ma teha saan, kui ma tahan end välja elada ja ma ei taha siin kohapeal kedagi sõimata ju. Või tähendab, tahaks, aga mul ikka mingi enesekontroll on olemas veel:)
Asi selles, et viimasel ajal häirib kohutavalt see, milliseks jututoaks see tuba on muutunud, kus ma töötan. Kui pole parajasti kohal neid, kes muudkui arutavad mingeid asju, siis räägib see, kes koguaeg kohal, telefoniga. Ja need telefonijutud on tihti vene keeles ja üks asi, mida ma ei salli, on vene keel. Ja see, et ma igapäev seda kuulama pean, muudab selle aina ebameeldivamaks.
Panen küll muudkui klapid pähe ja muusika võimalikult valjuks, aga see vene keelne jutt on isegi siis kuulda. Ei ole just kõige vaiksema häälega tüüp see lobiseja.
Ja siis räägitakse, et naised on jutupaunikud. Meil on siin küll vastupidi.
Koosolekutel sama teema, kõik asjad on kirjas ja pole vaja kõike läbi nämmutada, aga on mõned inimesed, kes peavad üksipulgi kõik üle rääkima. Kusjuures tihti on need teemad nii spetsiifilised, et minul ja veel mõnel koosolekul viibijal pole selle infoga miskit peale hakata. Rääkimata sellest, et see vene keelne tüüp räägib nii kehvalt inglise keelt (meie koosolekud on inglise keelsed), et ma ei saa tavaliselt aru, mida ta räägib. Nii lihtsalt läheb aeg mõttetult raisku.
Ja kui nüüd ajaraiskamisest rääkida, siis eile tuletati meile taas meelde hommikust saabumist. Uhh, see tegi mind kohe terveks päevaks kurjaks.
Meil siin nimelt on korduvalt märkusi tehtud hilinemise suhtes. Noja hilinemine on nüüd vähenenud, ma täpselt küll ei tea, kes millal jõuab, aga üldiselt kell 9 on ikka suurem osa kohal, paar minutit vahel siia-sinna. Varem saabuti keskmiselt 15 minti hiljem.
Aga nüüd oli siis probleem selles, et kell 9 ei istuta juba laua taga ja ei tehta tööd…
Et nagu me oleks mingi pangakontor või pood või ametiasutus, kus rahvas kell 9 ukse taga sabas. Ei ole ju selline töö, et kellast kellani mingid vastuvõtud. Ja hommikune kohvitegu ja väike sisseelamine uude päeva võtab umbes 10 minutit.
Igatahes minu jaoks algab tööpäev hetkest, kui ma kontori uksest sisse astun, ja arvestades, kui palju ma niigi näen vaeva hommikuse ärkamisega, ei hakka ma oma harjumusi selle koha pealt muutma. Võin ehk jätta kohvitegemise hilisemaks, ehk seaduse kohaselt on mul igas tunnis 10 minutit pausi ette nähtud, istun siis 50 minti laua taga ja teen siis kohvi oma pausi ajal. Ehk peaks ka suitsetama hakkama, sest suitsetajad teevad neid pause veel rohkem ja ma ei ole selle kohta veel küll kuulnud, et nad peaksid need suitsuminutid järgi tegema õhtul.
Jah, hakkas parem küll:)
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kuidas ma eile ootamatult linna peale jõlkuma sattusin.
Sain just koduuksest sisse astuda, kui Tartu sõber helistas ja uuris, kas ma esmaspäeviti õlut ka joon. Sai siis kiirelt selgeks tehtud, et minu puhul nädalapäev küll rolli ei mängi ja takistuseks pole. Ja siis muidugi sai veel selgeks, et polnud parajasti esmaspäev ja, et teisipäev sobib ka õlletamiseks ideaalselt.
Naljakas muidugi, kuidas asjad nii hästi laabusid. Sest ma ma olin eile jube väsinud ja läksin selle tõttu bussiga koju, aga jõudsin ikkagi suht hilja koju, sest buss oli ummikus ja lõpuks läksin enne oma peatust välja ja jalutasin viimase osa. Kui ma oleks varem koju jõudnud, oleksin ma helistamise hetkeks ilmselt juba salatit hakkinud ja poleks saanud kohe välja minna. Ja kui ma oleks hiljem jõudnud, siis liiklusmüra keskel poleks ma lihtsalt telefoni kuulnud.
Kuna aga kõik klappis, siis sain enam vähem kohe taas linna tagasi sõita.
Kui mõningaid detaile mainida, siis jõudsime kokku käia viies kohas.
Pegasuses.
Seal sai võetud väike söök ja 1 õlu, sest mina ju kodus süüa ei jõudnud. Ega rohkemat selles kohas poleks raatsinud ka, päris kulukas oli seal söömine.
Shootersis.
Seal sai seekord lisaks mojiito shotidele (mis on minu lemmikud) proovitud ära selle baari kõige karmimad shotid – nime ei mäleta, aga sisaldas tabascot ja absinti ja põlema pandi veel ka.
Peale neid “advanced” shote oli tegu, et mõningaid sõnu hääldada ja enam pold külm ja aina lõbusam hakkas.
Clazzis.
Kiitsin tavapäraselt Clazzi wc-d ja H. siis ka käis vaatas üle aga selgus, et meeste wc jääb naistekale ikka kõvasti alla. Ma siis tegin talle mõned pildid tõestuseks.
Chicagos.
Tore koht nagu alati. Mojiitod on seal paremad, kui Clazzis, kuigi Clazzi omad on ka väga head.
Ja lõpuks ka Levikas. Aga seal mul pold enam pildistamine meeles.
Levikas läksin Virgin Mary peale üle, sest oli veel meeles peale kõiki neid õllesid, shote ja mojiitosid, et järgmisel päeval on tööpäev. Kuna taksod ei old koostöövalmis, mõtlesin, et lähen jala koju, aga teepeal selgus, et bussid veel sõidavad.
Hommik ei oldki eriti hirmus, väsimus vaid.
Kuna sõber veel mõned päevad pealinnas veedab, on oht mingil päeval veel linnapeale jõlkuma sattuda ja kuna ta mul ka veel külas pole käinud, siis üks kodune istung veiniga tuleb võibolla ka teha.
Aga kui hiljutine tööjuure üritus, mis sisaldas endas ka vanalinnas hängimist, välja arvata, olin täitsa unustanud, kui tore on väljas käia, eriti just, kui hea seltskond ka satub olema.
