Need eile kella viie ajal joodud “hommikukohvid” said mu loodetavale värskele peale saatuslikuks. Et kui pool kaks on Buffy ära vaadatud ja siis veel tunnike või rohkem und ei tule, siis ei saa ju loota, et ka hommikul und ei ole. Aga samas, üle pika aja jala tööle tulla oli mõnus. Vingugaas ja muud rõõmud. Täna pakuti isegi võimalust ülekäigurajal auto alla jääda. Olin keset teed ja minu poole kihutav auto ei mõelnudki hoogu vähendada, keeras vaid pisut kõrvale, et auto kriimustada ei saaks. Isegi oranz helkur päevasel ajal ei päästa. Võibolla peaks hoopis ohukolmnurgad jope külge riputama.
Tööga on muidugi sellised toredad lood, et üks suur töö vaja homseks valmis saada ja loomulikult pooled materjalid saabuvad ka alles homme. Läheb vist jälle hulluks rabelemiseks. See tähendab, enne pean üles ärkama..
Ja mõned inimesed siin võiksid juba aru saada, et mõnes asjas võiks mind usaldada. Mis puudutab mu tööd. Et kui ma juba olen ägeda pildi ja heli kokku pannud, siis ei ole mõtet sinna toppida pilte, mis sinna ei sobi, lihtsalt selle pärast, et üks tsikk tahab. Mina jälle ei taha seda klippi ära rikkuda.
