Mul on kole tahtmine maailma parandada. Enda isiklikku maailma. Kuigi teiste omi on küll alati lihtsam parandada. Teoreetiliselt. Teoreetiliselt on ju kõik võimalik ja kõik, peale parandatava maailma omaniku, teavad alati paremini, kuidas seda teha.
Aga kui oled ise enda pisikese maailma lõhkumisega hakkama saanud, siis peaks seda vist ise ka lappima. Või oodata, kuni ise paraneb? Ehk paraneb?
Ebaõnnestumise kartuses võib too parandmise idee vaid teooriaks jäädagi.
Aga, kui korrutada endale pidevalt, where is the will there is the way, siis ehk saab sellest ebaõnne hirmust üle. Vana hea jaatav ellusuhtumine tuleb jälle abiks võtta. Rääkimata shampusest, mida riskijatele pakutakse. Ja nii neid maailmu parandatakse.
..I walk this empty street
On the Boulevard of Broken Dreams
Where the city sleeps
and I’m the only one and I walk alone..
