Alguses me kõndisime hästi palju. Sest Tallinn on ju pisicity, kus pole üldse mitte piisavalt häid kohti, kus isegi nädala sees maha istuda, rääkimata siis reede õhtust, mil kõik võimalikud kohad on üle rahvastatud. Meil siiski peale umbes kaheksandat pubi ka vedas – saime väikse vaba laua Karja keldris ja hiljem seltskonna kasvades leidsime ka suurema laua.
Diplomitöö kaitsnud sõbrantsile viisin lilled. Andsin need varakult koos ümbrispaberiga tema hoolde, et mitte neil külmetada lasta meie kohaotsinguil. Tulemuseks oli see, et kui tibi Karjas paberi lahti harutas, polnud seal enam lillehaisugi. Ja mine tee nüüd kindlaks, kas kaotasin mina nad selle paari minuti jooksul, kui neid ootasin, või kaotas lillesaaja need meie pubiotsinguil. Kahtlustan rohkem viimast:)
Kuna kahel tibil olid päkaka mütsid peas, siis suur rõõm oli kahes pubis kohata jõuluvanasid. Ühega saadi isegi jutule. Vana oli ka ullult õnnelik selle kohtumise üle:)
Alustasime siis kohe ka tekiilaga, millest mul viimased mälestused üsna ammused aga siiski tugevad. Ja olgugi, et ma need mälestused maha suutsin suruda (õlut ma ju seekord peale ei joonud), teistega sammu päris pidada ei suutnud. Mõni tibi oli seal ikka ainult ühe lonksu naine, samas, kui minul läks iga pits järjest aeglasemalt. Esimesed kaks olid kahelonksukad, edasi juba kolme kuni viie. Lõpuks said need 2,5 meetrit tekiilat otsa aga mina olen end terve õhtu kainena tundnud. Kuigi mingil hetkel isegi väitsin ühtede peatselt saabuma pidanut tüüpide kohta, et peaasi, et on ilusad tüübid. Aga, et mida hiljem tulevad, seda madalam latt on. Selle lause eest teenisin mitu tugrikut.
Igatahes, tänu minu kainele olekule ei teinud me külma arvet ja lisaks suutsin vist tibi ka ära rääkida, et ta laseks end koju viia. Sattusin seekord siis ise lohutaja rolli. Meenus enda esmaspäevane katkiminek. Kui neid patsutajaid poleks olnud, oleks ikka asi palju hullem olnud. Mis sest, et tol hetkel oli kole piinlik oma nõrkust välja näidata. Aga see piinlikkus lisab sellele üldisele põdemisele vaid volli juurde. Ehk siis tegelikult tulebki lasta end patsutada ja uskuda seda, et kõik ümberringi vaid muretsevad ja püüavad aidata, mitte ei irvita su laialiläinud silmavärvi üle.
***
Eilne kitarrikontsert ja muu osa õhtust oli ka tore. Kitarride asi oli hästi äge ja mul on nüüd uus plaat olemas. Ja palju vanu sõpru sai ära nähtud, kes mu kitarrimängijast venna auks olid kohale tulnud. Peale seda kadus see kamp kuhugi ära, nagu neil viimasel ajal kombeks, aga igapäevase kambaga sai ikkagi maha istutud ja õlletatud.
Mulle üritati õhtu jooksul veel mitmel korral personaalselt lähendeda, aga mina olen ju teatud põhimõtetega.. või noh, kuidas endale parajasti sobib, eksole.. ja siis ma muidugi ei võtnud vedu, väites, et ma üldse ei mäleta, mis ma ühel teatud õhtul rääkinud olen.. (tegelikult ka mäleta..) sellepärast ma ei saagi aru, mis toimus üldse. Millest see lähenemine.. Sest minu mäletamist mööda leppisime me hoopis selle lähenejatüübi naisega kokku, et õlletama läheme millalgi.. Ja üldse on lihtsam mitte mäletada, kui tunnistada end süüdi kellegi ahistamises:P
Ja seda lugu “aga mul on jumala pohhui..” kuulasime me eile kümneid kordi ja lõpuks hakkasime uskuma. Siiamaani mõjub.
Kell on palju ja ma olen ikka veel kaine. Ilmselt see lähitundide jooksul ei muutu kah. Nii, et targem vist magama minna ja loota, et homme on parem päev:)
(VH1-st right sayd fredy “i´m too sexyt” nähes meenus mulle jälle see kinoskäik. Teemaks oli homoerootika. See film meenub mulle liiga tihti. Edaspidi vaatan ainult romantilisi komöödiaid)
LISA: appike, mulle tundub, et VH1-s ongi täna mingi homoerootika õhtu. Kuidas tüübid kitarridega suudavad imetlusväärselt koledalt teha mingeid võimlemisharjutusi, vist enda ettekujutluses ullult rokivad. Aga noh, ajad ja liikumisharjumused olid siis teised.
