Täna oli fantastiline lauailm. Ilm oli võiks öelda, et lausa suvine, taevas oli nii sini-sinine ja päike paistis ja oli soe. Ainult lumi oli maas ja temperatuur oli ikka miinustes tegelikult.
Ma ei tea, miks minu ellujäämisinstinktid nii tugevad peavad olema. Tahaksin ikka mäest alla sõites võtta viimast, kihutada uljalt allapoole ja mitte muretseda mõne sinika pärast. Tegelikult sinikate pärast ma ei põegi, ikka hullemaid matse kardan. Kui ikka mõnega oled kokku puutunud, siis naljalt ei tee eluohtlikke manöövreid. Kusjuures, päris mage nali on see, et minu tänane valusaim kukkumine oli siis, kui lifti küljest ära kukkusin. Alguses oli rada hea, aga pärast oli ikka raskusi üles saamisega. Ja ausalt öeldes, siiani annab tunda. Ettevaatlikult sõitsin ma tegelikult juba enne seda kukkumist, aga ega see paremaks asja teinud. Kuidagi eelmisel korral olin julgem. Täna, päris alguses ei julgenud ma üldse alla minna. Võtsin koha sisse väiksel mäel (mina ja veel üks tibinas olime päris tükk aega ainukesed väiksel mäel harjutajad) ja muudkui istusin ja mõtlesin, et kuidas see nüüd käiski. Seekord polnud ka kedagi õpetamas juures. Aga lõpuks ikka sain hakkama ja mõne aja pärast vahetasin ka mäge.
Kusjuures, mul on tunne, et ma pean tõsiselt mingit trenni tegema hakkama. Jalad väsisid lifti kasutamisest juba nii ära, et alla sõitmiseks jaksu polnud. Ja siis alla minnes alati poole mäe peal pidin puhkama. Muidugi minu puhkekohad sattusid sellised, et pärast ei saanud kuidagi edasi, sest mõne koha peal läks mägi natuke ülespoole. Üks väsitav asjaolu võis olla ka see, et sain seekord vist pool numbrit väiksemad saapad. Kuidagi eelmisel korral oli parem.
Hea uudis on veel see, et kindad ja püksid pidasid superhästi vastu. Riideprobleemi vähemalt edsaspidi pole. Kuigi, ma jätsin riided Põlvasse, et neid bussiga vedama ei peaks. Seekord nimelt oodatud tüübid jäid tulemata ja tuli leida teine kamp. Sellega polnud probleemi, natuke veenmist vaid vaja, et miks ikka pühapäeval ei peaks tööd tegema. See kamp käis ka kaks nädalat tagasi koos meiega ja siis suuskadel. Tundub, et me veensime neid, et lauaga siiski saab ka üles lifti kasutades ja eelmisel nädalavahetusel proovisid nad ka lauad ära ja näib, et neilgi nüüd see pisik küljes. Ei mingit suusatamist enam.
Aga ikka taaskord ei väsi ma kiitmast, kui äge oli. Ma olen raudselt käpp, kui jälle minnakse. Bussiga vast väga enam ei viitsi, sest Põlva on jama koht bussiliikluse osas. Mõtlesin alguses minna Tartusse, et sealt saab ikka Tallinna, aga siis ma selle bussi peale ei mahtunud. Peale minu ei mahtunud sinna veel palju inimesi ja siis need kõik ja veel mõned lisaks ronisid hilisema, Tallinna bussi peale. Nii ma siis seisin oma vaeste väsinud jalgadega veel Põlvast Tartuni püsti. Jube. Ja ma jõuan alles kell 11 vist Tallinnasse ja buss pole üldse soe. Hea, et on läpakas, mis põlvi soojendab ja aega aitab viita.
Ausalt öeldes võiks nädalavahetused tõesti pikemad olla. Selle kahe päevaga ikka ei jõua mitte halligi. Kolm oli hoopis teine teema. Põlva, Türi, Otepää.. kõik said läbi käidud ja linna tagasi kah veel.
Ja loodetavasti tervis seekord alt ei vea, sest ülemus tahab homme väidetavalt näha terveid ja värskeid nägusid, sest eelmisel nädalal seda poldud kohe teps mitte.
