Kas tõesti on jaanipäev juba nii lähedal? Ma millegipärast tahaksin, et suvi tuleks kauem, selles mõttes, et kui ta juba kohal on, tähendab see seda, et ta saab ka varsti läbi. Et siis ma kardan asjade otsasaamist juba enne, kui nad käes on.
Igatahes täna saabus juba esimene teade ühest jaanipäeva üritusest, mis kõlab täitsa plaanina. Linnast välja läheksin ma nagunii, kasvõi Türile, lisaboonuseks on see, kui satud veel mõnda heasse seltskonda. Eelmisel aastal oli ka seltskond hea, aga üritus ise oli tolleks hetkeks juba natuke nugaliseks läinud, ja minul polnud just kõige parem tuju. Polnud ka eriti valida seal Serbia kolkas, et kellega pidutseda. Üks kohalik koer oli meil küll, kes meie pakutud toidu ära põlgas.
Muidu mulle selle kutsega seoses mainiti, et öösel vist koju tagasi ei saa. Minu vastuse peale, et kus ma ikka keset ööd lähen, et ega ma ju kaine kavatse olla, öeldi, “tavaliselt sa lähed alati keset ööd ära”. Ja siis meenusid küll kõik need korrad nendest pidudest, kus ma olen keset ööd koju jalutanud. Aga kodu on alati ka umbes poole tunni raadiuses olnud, ega ma kuskile teise linnaserva ikka poleks jalutanud. Aga see kodusärkamine on lihtsalt minu jaoks jube oluline.
