Täna veetsin pool päeva loomaaias. Mis tähendab seda, et ma ärkasin vara. Ja nii mõnigi päev sellest puhkusest on vaja veel vara ärgata.
Peale loomaaeda sain enda valdusse lõpuks linnade kaardid ja siis oli just paras aeg kohtuda juhuslikult mõne inimeasega, kes pargi õllele olid nõus kaasa tulema. Pargivaht käis ka luuramas, aga mida polnud, olid õllepudelid. Me olime lihtsalt täna väga hästi varustatud limonaadipudelitega. Neil on ometigi peal sildid korduvkasutatava märgiga.
Õhtul otsisin linna peal wifit, aga wifi on kas linnast kadunud või on keegi mu arvutit surkinud.
Kuna wifialadest meil kasu polnud, istusime minu koduskesetlinna maha, laotasime kaardid laiali ja hakkasime soovituste järgi plaane tegema. Olid paar kindlat kohta, mida väga soovitati ja siis need kohad, kus on keegi meid ootamas ja siis need kohad, kuhu tahaks, aga vist ei jõua. Igatahes, me olime lõpuks suure vaevaga suutnud üldise plaani ja ajakava paika panna, kui saabus msn-i üks italiaano, kes meid ootab seal ja tõmbas suuremale osale meie plaanidest vee peale. Näiteks Napoli kohta ta kirjutas kohe suurte tähtedega, et EI! Siis muidugi ütles, et okei, linn on ilus, aga inimesed talle ei meeldi seal, pätikamp pidi koos olema. Bergamo oli ka kindel ei. Torino laitis ka maha, aga sinna on meil ka asja ühe inimese pärast. Aga samas, ta andis ka soovitusi, kuhu võiks minna, eks me võtame ikka neid tiba arvesse ja seame siis plaane natuke ümber. Ja lisaks otsis ta meile Milanosse öömaja. Enda juurde ta ei tahtnud meid, kuna ta vanematega koos elab.
Enne plaanide muutmist aga kuulaks värskelt itaaliast tulnult veel natuke üht-koma teist.
Tegelikult on see ikka selline vaatame-kuidas-kulgeb minek. See poleks muidugi esimene kord, kui ma niiviisi kuskile minema hakkan.
