Juba mitu päeva olen käinud abiks mööbeldamas (lihtsam öelda, kui lugeda ette kõik mööbli tassimine, tolmu pühkimine, poleerimine, prahi põletamine, õlle joomine.. – küll ma olen ikka tubli;)), täna vist tuleb jälle pikem “tööpäev”. Lisaks kõigele eelpool nimetatule jõudsin vahepeal ka natuke raamatuid lugeda. Leidsin riiulist mõned muinasjutu raamatud, mida lapsena sai korduvalt loetud. Nüüd neid samu jutte uuesti lugedes tekkis hulk küsimusi ja mõtteid. Et miks pagana pärast peab mingisugune lambakarjus metsa minnes kõik hiiglased ära tapma. Need ju vaid olid natuke näljased ja sellest ehk natuke tigedas olekus. Ja ise ta pakkus neile süüa ja juua, mitte ei võetud talt midagi käest ära. Kusjuures karjuse elu oli lahe, karja minnes anti talle leiba, liha ja pudel veini. Mõtle, nii iga päev. Mis elul viga, jood päev otsa veini ja loed lambaid. Aga mõrtsukatööd olid muinasjuttudes üldse kerged tulema. Mingisugused kuningad ka, andsid ülesande, kes sooritada püüdis ja hakkama ei saanud, sel pea maha. Ja üks pirne õgiv rebane ajas mingid kollid ahju, kuna need olid rikkad ja nende varandust oli vaja pirnikasvatajale, et too saaks printsessiga abielluda. Ja lapsed peavad siis sellist jama lugema. Veider ainult, et vanasti mind see ei häirinud. Ehk sellest, et tänapäeval paljud inimesed ei hooli teiste eludest suuremat ja muinasjutud ei olegi enam nii muinasjutud. Kui ehk see välja arvata, et mõned tegelased loomadega rääkida oskasid. Üks kukk isegi õhutas ühte tüüpi koduvägivallalel. Nimelt andis mehele mõista, et tema saab kanakarjaga üksi hakkama ja mees ei saa nüüd ühe naisega hakkama. Mees siis andis naisele peksa ja moraaliks oli, et pärast seda naine enam kunagi ei uudishimutsenud.
Et juba maast madalast oleks asjad selged, tuleb lugeda muinasjutte.. ma arvan, et ma loen täna veel..
