Eile sai tähistatud ühte kahekümneviiendat sünnipäeva. Ausalt öeldes meenutas üsna palju pulma. Alates sellest, et sünnipäevalaps tegi hoolega vihjeid, mida kingiks tahab (seega samahästi hind ka ette öeldud ja odavad need soovid just ei olnud (ja kuna ta jagas ühte ja sama soovi mitmele, siis sai ta kaks ühesugust kingitust). No ma ei tea, mind siiamaani häirib see kingisoovide ettelugemine, ja ma isegi ei küsinud, mis soov tal on. Minu jaoks ei ole sünnipäev asjade kogumise päev.
Edasi tulid seltskonnamängud, kus oli samahästi kui kohustus osaleda, sest sünnipäevalaps oli juba omavoliliselt inimestest paarid moodustanud. Ja siis oli natuke lasteaia tunne, kui see mäng pihta hakkas. Ja edasi tuli sünnipäevalapse egotripp – viktoriin, mille küsimused käisid kõik sünnipäevalapse kohta.
No saun ja väike bassein olid väga abiks, see aeg, mis seal sai veedetud oli küll väga lõbus. Aga no üldiselt jäi natuke veider tunne sellest üritusest ja ma olen otsustanud, et sellistele üritustele ma enam minna ei taha. Lisaks oli seal üks tüüp, kes tegi koguaeg pilte. Nägin neid täna. Selline tunne, et meelega otsis hetki, kus inimesed jubedad välja näevad. Ja ega neid tsenseeritud vist ei olnud.
Huh, sain ära öeldud:)
Varsti tuleb õepojal sünna. Teemaks on zorro. Ma arvan, et see tuleb palju ägedam pidu, kuigi tüüp saab vist alles 7 aastaseks.
Täna käisime vaatamas tantsuetendust Ikikata. No jaapanipärases etenduses oleks võinud ikka sirgemad read olla.. ja rohkem üheaegseid liigutusi. Laval käis jube sebimine. Vahepeale natuke uimastavat harmooniat kah. Muusika mulle tegelt meeldis. Aga trumme oleks võinud rohkem olla. Et jah.. mul on hea meel, et ma selle ära nägin, aga ma vist eriti sõpradele soovitama ei hakka.
