Hommikusel koosolekul tuvastati, et mul pole mitte midagi teha. Ja ei tundu, et see ülejäänud nädal saaks tegevusterohkem olema. Samas, järgmisel nädalal on võibolla juba kolimine teemaks. Mis tähendab, et peab mingil hetkel asju pakkima hakkama. Viimasel ajal olen oma vabadel momentidel tegutsenud projektijuhi abilisena. Mis on omamoodi vaheldus. Kuigi, ega mul seda püsivust eriti pole sellise tegevuse jaoks. Üsna ruttu tüdinen ära.
Nädalavahetus oli see eest üsna tegus. Ajast jäi puudugi. Kassidele sai liiga vähe pai teha ja uisutama jõudsin vaid korra. Aga lõuna osariikidesse jõudsin. Sünnipäevale. Paadiga järvele jõudsin ka. Just päikseloojangu ajaks. Kohutavalt ilus oli. Alkoholiga pingutasin veidi üle ja hommik enam nii ilus ei olnud. Samas, on ka hullemaid hommikuid olnud.
Nagu ikka, järgmistel päevadel kõik asjad meeles ei ole, aga on meeles, kuidas üks tüüp muutus paadis väga nõmedaks ja üritas seda ümber kõigutada ja jahus midagi sellest, kuidas kapten otsustab ja ei kuulanud kedagi. Üritasime siis teda ennast paadist välja lükata. Ei õnnestunud kahjuks. Natuke jama küll, kui nõmedad asjad meelde jäävad. Samas suurem osa õhtust oli ikka väga fain ja inimesed siiski enamus toredad ja paadis õlletamine päikseloojangul on nii kuradima lahe. Nägime veel ühte tuukrit õhtupimeduses kaladega seltsimas (ma pidasin seda küll alguses suureks kalaks või millekski sarnaseks).
Suudlemine on ka meeles. Ei olnud seegi pidu erand ses suhtes. Nii juhtub ikka, kui ma teatud staadiumisse joon ennast. Ma olen muidugi jube kõrgete nõudmistega ses osas ja pole üldse vahet, kas ma olen kaine või mitte. Häid suudlejaid on suhteliselt vähe minu teele sattunud. No näiteks minu viimatine kaugsuhe oli üsna hea suudleja, aga jättis siiski soovida (mis oli kindlasti üks põhjuseid, miks mul ei olnud üldse raske sest suhtest loobuda). Ehk siis ma tean isiklikult, et on võimalik palju palju paremini. Veendusin selles taaskord alles mõned nädalad tagasi. Üleeilse sünnipäevalapsega oleme me juba aastaid head sõbrad ja ikka aegajalt jõuame suudlemisstaadiumisse ka. Suhteliselt harva, aga siiski. Ja seal on küll märgatav areng toimunud. Võrreldes siis aastatetaguse seisuga:) Ma muidugi armu ei andnud talle ka ja ikka alati ütlesin, et ta ei oska suudelda. Selle peale ta muidugi üritas vastu vaielda, et kõik teised on teda kiitnud. No mis ma oskasin kosta muud kui, et järelikult on talle kas valetatud, või siis need kiitjad ei teadnud, millest nad räägivad:P Kas ta nüüd just minu virina peale või mõne oma suhte kõrvalt, aga õppust on ta võtnud. Muidugi, esikolmikusse ta endiselt ei pääse, aga no sinna ongi väga raske pääseda. Tegelikult ma ei teagi, kes kolmas on. Aga selle kõige peale meenus mulle praegu üks tabel, mille me kunagi sõbrantsidega (uskumatust seltskonnast) kuskil kraalis ilmselt valmis joonistasime. Seal tabelis olid siis meie nimed ja meeste nimed, kellega me kõik kolm või kolmest vähemalt kaks meist olid suudelnud. Päris palju ühiseid suudlemisobjekte oli, peaks mainima – sõpradel ikka juhtub ju. Ja ma kahtlustan, et mul on see A4 paber kuskil alles:P
