Veendusin eile taaskord, et mul on pagana hästi paigutatud mööbel. Sest kuidas iganes ma seda ka ringi ei tõstnud, parim lahendus tundus ikka see sama, mis enne oli. Nii ma siis mööbeldasin ja tõstsin lõpuks asjad täpselt samasse kohta, kus enne. Peab ju olema parim lahendus, kui ükski muu variant mulle ei meeldinud. Ainuke põhjus ringi tõstmiseks oli tegelikult väike vahelduse vajadus ja suurele telekale parema asukoha otsimine. Kuna aga riidekappi ja voodit ma väga liigutada ei saa (ja ei taha ka), siis nendest omakorda sõltub ülejäänud asjade paigutus. Ja neid asju ei ole sugugi vähe ühe suhteliselt väikse toa kohta.
Põhjuseid oma kodu ostmiseks tuleb aina juurde. Aga ma ootan veel natuke hindade langemist ja võibolla palgatõusu (mitte, et see väga reaalne oleks) või ehk töökoha vahetust. Ma olen juba mitu päeva kaalunud, kas mitte poleks aeg edasi liikuda. Mulle küll väga meeldib siin. Mitte sada protsenti, aga siiski, võrreldes kõigi eelmiste firmadega, on see parim. Ja teada on, et kerge see parima koha leidmine pole. Hetkel aga kummitabki mind küsimus, et võibolla see polegi parim. Palka võiks loomulikult alati rohkem saada, aga ka see olekski üks argument. Teine oluline põhjus on see, et hoolimata igaaastastest vestlustest ülemustega, teen ma jätkuvalt täpselt samu asju, mis kaks aastat tagasi. Kuigi korduvalt on räägitud, et mulle võiks usaldada ka teisi ülesandeid. Ühesõnaga paigalseis. Mõnes mõttes on see ju isegi tagasiminek, kui ma võrdlen enda tööülesandeid ja vastutust eelmise kohaga. Aga no seal oli kõik muu nii pekkis, et ainult töö ülesannete pärast sinna jääda polnud mõtet.
Ehk siis täitsa kaalun igasugu elumuudatusi. Niiviisi jätkata ei tundu mõistlik. Pealegi pean ma looma lõpuks mingi võimaluse, et ma saaksin kassid enda juurde võtta. Eks vist sellega seoses need mõtted tulevadki. Ilma kassideta võiksin ma ju rahulikult kommuunis edasi eksisteerida. Kiruda korterinaabrite pestud nõusid, mida ma ei saa kappi panna, sest need on mustad. Kiruda korteriühistut, kes igat korterit vaid ühe värava puldiga varustab. Kiruda mitte-elanikest parkijaid, kes on hoovi täis parkinud. Kiruda kesklinna liiklust, aga ei peaks seda piisavaks põhjuseks mujale kolimiseks.
Igatahes, kuna rahulolematus olemasolevaga pidi olema edasiviiv jõud, siis mul on isegi lootust. Ja see vist tähendab, et ma ikkagi olen õigel teel.
