Täna vist oleks mõtekas üldse vaikida. Muidu riskin veel millegi välja ütlemisega, mida hiljem võiksin kahetseda.
Järjekordselt veendusin, kui nõmedalt siin tööd organiseeritakse ja kuidas kuulatakse ainult iseennast. Tegelikult ongi juba hilja vaikida, sest ma ikka juba urisesin kolleegide peale hommikul ja hiljem veel. Ja põhjuseid oli täna päris mitu. Ja paluks mitte süüdistada mind tujutsemises, minu tuju oli enne tööe jõudmist suurepärane, lumelükkamisest külmetavad käedki ei teinud olemist kehvemaks. Kõik muutus peale tööle saabumist. Vaevalt, et tegu ka sünnipäevaeelse stressiga.
Vägagi tervitatav oli ülemuse ettepanek, et kes tunneb hommikul, et tahaks kellelegi halvasti öelda, istugu parem kodukontoris. Aga no ei ole mina mingi hiromant, et oskaks arvata, mis mind tööl ees ootab. Hommikul kodus tavaliselt ei ole ju veel mingeid tööprobleeme, neid ma tavaliselt õhtuti endaga kaasa ei vea.
Põmst jõudsin ma järeldusele, et kõige õigem oleks nüüd koju minna. Homme ei tahaks ka tulla, aga tibidele lubasin ma ju veini ja juustu tuua. Võibolla isegi torti. Lähengi ja maandan end täna juuksuris ja siis võibolla küpsetades. Ja enne reedet üritan vähemalt ühe cv ära saata.
