Eile õhtul vist ei olnud päris nii palju rahvast, kui aasta tagasi, aga ega palju puudu ei jäänud. Ja jälle õnnestus üks tore pidu maha pidada. Seekord isegi õigeaegselt see ka lõpetada. Et ei olnud väga halb hommikul ja võimalik isegi lahtiste silmadega üles ärgata. Tööle ma sellegipoolest õigeks ajaks ei jõudnud. Hankisin eile omale kohutava kurguvalu ja see oli palju hullem, kui väike hommikune peavalu. See kurguvalu ei lasknud juba õhtul magama jääda, ja ega tänane päev ka väga mõnus ei olnud. Isegi rääkida oli valus.
Sarnaselt eelmisele aastale ei jõudnud ma ise praktiliselt mingite köögitoimetusteni, see osa tehti minu eest ära sel ajal, kui mina tuba korda sättisin ja telefonile ja uksele vastasin. Jooksmist oli nii palju, et kui lõpuks maha sain istuda, oli ikka tunne nagu oleks ise seal köögis võileibu teinud. Isegi kooki tegin vaid nii palju, et vahustasin mune ja panin koogi ahju ja võtsin välja. Väärt hetk oli see, kui peale nelja-viie sidruni tühjaks pigistamist (sedagi ei teinud ma ise) ilmus lõpuks sidrunipress ka välja. No ma tõesti ei teadnud, kas meil see majapidamises on, ja üles riiulile ei näinud piisavalt hästi siis.
Kook tuli kusjuures täiesti teistsugune, kui ma arvasin, aga väga hea oli. Sidrunimahl ununes küll lisamata katte segule, aga hilisem sidrunimahla lisamine koogile andis ka päris hea tulemuse.
Eile jäi koogimaterjali üle, seega tegin täna veel ühe, ahjus on praegu. Kuigi, kas see nüüd õnnestub, see selgub. Ja kuna ma polnud ammu küpsetanud ja täna üritasin plaadi asemel koogivormiga hakkama saada, siis nüüd on mul koogi ainest täis tilkunud ahi, sest see vorm ei pea vedelikke eriti kinni. Ma olin selle unustanud.
Tööl ei suutnud ma täna küll eriti asjalik olla, väike väss ikka ja see kurguvalu.. mõtlesin, et lähen varakult ära koju. Aga juhtus nii, et veidi enne tööpäeva lõppu algas bändiproov homse ürituse tarbeks. Ma olin eelnevalt öelnud, et ma ei osale, kuna need aafrika trummid pole esiteks need, mida ma tahaks ja teiseks olen ma võibolla homme veel haigem ja igaks juhuks võiksid nad kellegi minu asemele võtta. Aga see võimas muss meie pisikeses toas kõlas ikka nii ägedalt, et ma ikka astusin uuesti bändi. Täitsa lahe oli ise mängida. Ja tegelikult, kui ma ei saagi homme osaleda, siis selle õpib keegi teine ka ilmselt ära, sest minu jaoks oli ka see esmakordne kogemus ja üsna ruttu sai asja käppa:)
Väss pole muidugi üle läinud. Kui kook ahjust välja saab, kobin ära magama. Vanur nagu ma olen, ei ole siin mingit öist üleval passimist enam:)
