Täna olin mina see, kes ei tahtnud poest ära tulla. Läksin ühe kolleegiga jõulukinki vaatama loosipaki jaoks. Minul oli juba enam vähem teada, mida vaja, aga tahtsin ka teistele veel vaadata ühte-koma-teist, aga tibin muudkui kiirustas mind takka, et lähme juba edasi. Üksi on ikka kõige parem poodlemas käia, saad rahulikult otsida ja mõelda. Samas jälle pole kelleltki nõu küsida. Jope ostul oli küll hea, kui keegi teine veel kiidab, et ilus jope ja sobib.
Õnneks on teiste kinkidega veel aega, tööjuure jõulupakki on vaja nädala keskel ja see on nüüd praktiliselt olemas. Pakendamise osa veel teha. Pakendist rääkides, leidsin sealt sadama rimist oma lemmikveini ägeda toru sisse pakituna ja ma ei suutnud seda ostmata jätta, kuigi mul seesama vein juba kodus olemas. Ega vein seistes halvaks lähe. Ja see pakendiga vein oli sama hinnaga, mis kaubsis ilma pakendita.
Kuna ma rimis ei jõudnud eriti ringi vaadata, läksin ma edasi viru keskusesse, siis juba üksinda. Raamatupoest leidsin endale kaks raamatut ja lõpuks ostsin ma kaupsist ka endale hoopis juuksevärvi ja näovee. Nii palju siis jõulukinkidest eks. A noh, jõuab neid veel, mul on ju mõned ideed täitsa olemas ja aega on veel ka.
Aga mu vaesed jalad on nii jube valusad ja väsinud jälle. Kahtlustan, et need uued saapad ei taha pikka maad kõndida. Peab ikka soojal ajal oma mugavate tenniste juurde jääma, sest autot on nendega eniveis hästi mugav juhtida, saabastel on tald nii raske, et pedaal kipub vahel liiga alla vajuma.
