See oli vist laupäev, kui ma lõpuks lõuna osariikidesse jõudsin. Paariks tunniks astusin Tartu linnast läbi, vaatasin üle ühe uue lapse – tõeliselt pisike suure parukaga kodanik, kopeerisin oma uuele kõvakettale üle 100 giga filme, ja varustasin end kahe kilo Matega. Järgmine peatus oli juba 15 km jõgeva poole ja ega sealtki tühja käega tagasi tulnud. Nimelt sai lõpuks telekas üle antud ja lubatud maal (väidetavalt 3-4 kilo väärt;)) selle asemele. Nüüd on vaja pildile koht leida.
Eile oskasin ma jälle kella kolmeni öösel üleval olla. Ma ei kujuta ette, kuidas ma uuesti tööl käimisega ära harjun, sest isegi lõuna paiku ärgates on mõnel päeval tunne, et suudaksin veel paar tundi rahumeeli unemaailmas veeta.
Aga selline lugu juhtus, et plaanidega läks nagu alati. S.t. ega neid nüüd väga polnudki, aga see mõte, et Tallinn on viimane koht, kuhu vana aasta õhtul tulla, sai hoopiski teoks. See viimane koht siis. Aga preili Sisalik ütles võlusõnad, et talle võib külla minna, ja ausalt öeldes tundus see täitsa hea mõte igasuguste muude pseudoplaanide kõrval. Nii ma siis jõudsingi paar tundi tagasi linna ja shoppingul on ka juba käidud. Ullumaja oli poes, rääkimata sellest, et mälu vedas mind alt, mitu asja ununes poodi ja tagasi ma sinna küll minna ei taha. Niigi on praegu see probleem, et kuidas ma oma koorma kohale vean. Auto on plaanis täna küll koju jätta, mis siis, et takso variant tänasel ööl ilmselt võimatu. Aga võib ju natuke jala ka käia.
Kuna ma orkutis ei viitsi spämmida ja ei ole veel otsustanud, kas telefonitsi hakkan, siis kõike ilusat viimasteks selle aasta tundideks vähemalt Teile, kes te siia kas kogemata või meelega eksinud olete.
