Niisiis, olen taas võtnud omale nädala jagu lisakohustusi, mis tähendab, et mul pole terve see nädal aega midagi muud teha, kui tööd. Võibolla kui juhe liiga kokku kipub jooksma, siis tulen elan end ka siin välja. Täna aga pole mul materjale veel käes, seega üritan nautida veel seda väikest puhkehetke ja taas varakult magama minna:)
Ma muidugi natuke kõhklesin ka selle töö vastu võtmisel. See nimelt seotud selle tibinaga, kes oma e-kirju väga halva tooniga oskab sõnastada ja iga kord kui ma neid vaimusünnitisi loen, saan ma vihaseks ja see võtab kohe töötegemisel hoogu maha. Tegelikult ootaks siin, et pj mitte ei saadaks mulle iga tema lauset edasi, vaid üritaks pigem talle seletada, miks üks või teine asi kohe tema tahtmise peale tema lauale ei ilmu. Pealegi, kõige lihtsam vastus – ma ei ole mingi superinimene ja ajaruumi enda kasuks venitada ei oska. Ja on siis raske seletada, et neil ressurssi napib? Kõige enam muidugi ajab närvi just selle tõttu, et me oleme alati tähtajaks kõik valmis saanud, aga see tema närvitsemine on lihtsalt tegemise alati väga ebameeldivaks teinud ja pigem pidurdanud protsessi, sest alati on ju vaja talle viisakas toonis vastata ja põhjendada ja sinna see aeg kaob. Seega, ma ütlesin nüüd pj-le, et olen nõus, kui ta mulle selle tibina kirju edasi ei saada. Aga eks ma igaks juhuks pean mainima, et ärgu ta ise ka mind väga tüüdaku, et ma nagunii saadan talle kõik edasi, nii pea, kui miskit valmib.
Et jah, ma võin ju taga igatseda seda mõnusat kontorit ja melu ja inimesi, aga on asju, millega on lihtsam toime tulla, kui tead, et sul tegelikult on võimalus seda ka vältida.
Mu päris tööl oli ka reedel väike tagasilöök, kui üks kavand järsku läbi ei läinud. Mitu inimest küll kiitis ja endale ka meeldis, aga noh, seal oli tõesti üks väike aga. Nimelt ei olnud mulle üldse ülesande püstitust õigesti ette antud. Et mulle anti üks valmis kavand ja küsiti, kas tahan parandusi teha. Tahtsin, tegin. Ei sobinud (kusjuures juba esimesed arvamuse avaldajad oleksid saanud mulle paar näpunäidet anda, aga millegipärast hoidsid kõik suud kinni. pärast olid küll kõik teadjad, et jah, nii on..). Kusjuures kõige nõmedam oli see, et ega siis ei täpsustatud ka ju, et mis ei sobinud. Kui ei sobi, siis võiks ju põhjendada ka natuke, et miks ei sobi. Ühe ekskollegiga ka täna vestlesime ja ta ütles, et tema pj õpetas talle, et kui disainer midagi valmis on teinud, siis sa ei tohi minna ja öelda.. see ei kõlba kuskile… vaid kiidad, et tubli ja nägid vaeva ja siis suunad kuidagi, et kle proovime seda natuke teistmoodi jne. Ja kui midagi ei meeldi, pead oskama ka põhjendada. Ja olles ise kerge solvuma (no lihtsalt ei talu kriitikat eriti hästi ja olen isegi oma cv-sse selle kirja pannud), siis minu puhul on väga oluline selline pehmem lähenemine, sest muidu lihtsalt ei motiveeri enam. Nagu reedel oli, niigi halb olla (no see oli tõesti enda süü), aga siis veel öeldakse ei, ja mingeid olulisi kommentaare rohkem ei anta. Ja mõistata siis, et mida ta tegelikult mõtles. Pealegi, tol hetkel mulle endale see kavand ju veel meeldis ka. No igatahes tuju läks ära ja tol päeval minust enam asjalikku inimest polnud. S.t. niipalju kui seda tol omoh päeval võimalik üldse oli.
Täna oli igatahes parem päev. Kuna see päris algne kavand, mis mulle ette anti, oligi üsna kehv, siis tegin täiesti nullist uue kavandi ja selle peale öeldi täna ainult kiidusõnu. Peale seda muidugi võrreldes seda uut vanaga, tundus endalegi see vana natuke igavavõitu. Aga jah, keegi ei seletanud ära mulle, mida tegelikult vaja oli.
Aga nagu ma kõigile praegu ütlen, aeg näitab, mis sest asjast saab. Praegu on veel vara miskit kindlat arvata. Mul on oma kahtluseid ja kõhkluseid ja samas mõned asjad on hästi positiivsed. Noh, tavaline värk, ja ma olen ammu aru saanud, et perfektset kohta polegi olemas. Aga ühtlasi tean, et alati saab paremini, kui miski ei meeldi. Sellepärast ongi mu cv kõige mahukam osa töökohtade loetelu:)
Ja niipalju siis vara magama minemisest..
