Leidsin eile trepikojast enda kodu ukse tagant ühe lapse. No nii 4-5 aastase umbes. Olen teda ennegi näinud, elab meist korrus kõrgemal. Tavaliselt on väiksel preilil ikka mõni suurem inimene käeotsas olnud, kui ta hoovis või trepil vastu on tulnud, seekord aga oli täiesti üksi ja nägi suht õnnetu välja. Üritasin taga siis suhelda, et kus ta vanemad on ja miks ta seal trepi peal on jne. Tükk aega ei saanud ta vastustest aru, kuni ma lõpuks taipasin talle öelda, et ta näpu suust võtaks, et muidu ma ei saa aru, mida ta ütleb. Kohati tundus, et hakkab nutma kah veel seal trepil. Aga kuidagi ikka jõudsime kokkuleppele, et nutta pole vaja ja et lähme vaatame, kas üleval korrusel keegi teda taga ei otsi. Uksele tuli vastu suht muretu olemisega “emme”, kes ütles lihtsalt, et ta ise pani ukse kinni. Laps sai igatahes tagastatud. Võibolla seda neil ennegi juhtunud, et laps paneb õueriided selga ja läheb omapäi jalutama. Et ju siis laps polnudki kadunud tegelikult. Aga kui ta oleks õue läinud? Hoovist välja? Nii väikest ikka päris omapäi linna peale lahti ei laseks.
Ega ma alati pole nii abivalmis. Kerjavale parmule mul näiteks pole tahtmist raha anda. Mul isegi poleks paarist kroonist kahju, aga taskus mul tavaliselt raha pole ja otsimise peale ei tahaks aega kulutada, sest üldjuhul ei kannata nende parmude läheduses üle paari sekundi viibida. Seega, ma olen jah üsna valikuliselt abivalmis inimene. Pühapäeval näiteks oli üks väikebuss Rapla kandis tee ääres, kaks meesterahvast hääletamas selle kõrval. Mul oli auto peal kaks tibi ja soov kiirelt linna jõuda ja mul ei tulnud neid nähes mitte ühtegi varianti pähe, kuidas kolm tibinat suudaksid kahte meesterahvast auto asjanduses abistada. Ja ma muidugi usun ka, et nad sinna tee äärde ei jäänud, sest abivalmis inimesi on teisigi ja kõik pole nii valivad nagu mina.
Heade tegudega on see asi, et ega muidu ei teeks onju, aga karma võlad tahavad ju tasumist:) Aga tgelikult on endal ka väga hea olla, kui oled spontaanselt mõne ülla teoga hakkama saanud.
