Vahepeal on olnud nädalavahetus ja palju muid asju, mida ju kajastada võiks. Aga ega tagantjärele enam kõik hästi meeles pole. Et ma siis alustan jälle lõpust.
Eile õhtul tegime autotestimise nime all ühe sõbraga pikema väljasõidu. Sihtpunkt oli Paldiski ja sinna me ka jõudsime – sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude, sest eesmärk oligi testida, kuidas auto metsas ja kruusal ja üldse augulisel teel kohaneb. Ütleks, et auto kohanes hästi, aga minul läks küll süda pahaks. Kurve ja kände ja auke ja minimägesid jagus metsavahele üsna palju ja kõik need hüpekad mõjusid mu sisikonnale nagu üks korralik karussell.. ma ikka mitu korda küsisin, et kas sõber peab auto tagasi ka viima, et ma võibolla ei jõua akent piisavalt kiiresti alla kerida, või noh, nupule vajutada õigeaegselt. Õnneks miskit hullu ei juhtunud, peale väikest kabanossi läks olemine korraks isegi paremaks, kuigi ma ei suutnud tükk aega uskuda, et ma üldse süüa suudan. Kõik need õlled, mis ma kaasa võtsin ja mida olin plaaninud autos ära juua, tõin ma sama kinnisena tagasi koju. Aga mitte joomine ei teinud seda retke sugugi kehvemaks. Kokkuvõttes oli tore ja vabalt võiks teinekordki nii linnast välja sõita, et mitte oma autoga ja mitte oma maale.
Paldiskis ma polnudki varem käinud. Üsna masendav koht ja ise seal elada ei tahaks. Tunduvalt kenam kant on näiteks sealsamas lähedal asuv Padise, kuhu polnud mõnda aega enam sattunud. Ühte kena kirikuaeda külastasime ka. Aga me oleme ikka tõelised paganad, kiriku lähedale satume ainult peale külastusaja lõppu, kui sedagi.
See väljasõit igatahes mõjus väga hästi peale eilset jubedat tööpäeva.
Ma olin seni näinud/kuulnud kõrvalt, kuidas ülemus inimestega suhtleb ja mõtlesingi, et ei tea, millal minu kord tuleb ennast seaks vihastada – või noh, tigedaks tegi juba seegi, kui teiste kohta kuulsin, mis toimunud oli. Noja ei pidanud ma kaua ootama, eile sai telefoni teel bossiga suhelda ja ma sain teada, et minu arvamus on küll väga oluline, aga tol hetkel see teda ei huvita ja üldse, tema on boss ja tema on otsustanud. Kõlas küll pigem nii, et parem oleks, kui ma üldse ei avaldaks oma arvamust. Tegelikult oli probleem selles, kuidas seda teadet edastati. Ja kohati muidugi ei saagi ma aru, miks mind siia tööle võeti, kui boss ise on meil suur kujundaja ja ideede generaator ja teab alati, mida ja kuidas teha. Aga näis, kuidas siin edasi läheb, hetkel olen ma endiselt solvunud ja suhtlen täpselt nii palju taga, kui hädavajalik ja täiesti emotsioonitult, mida ma valdan, tänu kaklustele emaga, suurepäraselt.
Muidugi kaebasin ka teisele, väiksemale, ülemusele ära ja too lubas JÄLLE taga vestelda. Sest teisedki ju kaevanud ja õhkkond tööl kohati suht talumatu selle tõttu. Meie ju omavahel suhtleme ja kirume. Kõige hullem selle asja juures on see teadmine, et temaga võib ju rääkida ja seletada ja ta võib isegi aru saada, et on midagi valesti teinud, aga see efekt on vaid korraks. Tuuleveskiga pole ju ka mõtet võidelda. Ma igatahes väga ei usu, et seal mingi püsivat muutust loota oleks. Eks söödakse inimeste närvid ära ja siis tuleb värske kaader peale, kellega otsast alata. Ega ma ilmselt veel kohe minema ei torma sealt, aga hoian ilmselt silmad-kõrvad lahti. Kui asi korduma hakkab, siis on oma närvid olulisemad.
Täna olid tööl põhiliselt tibid ja nii me viiekesi tibilõuna tegime ja muuhulgas sai suurel hulgal naeruteraapiat tehtud. Mulle tundub, et põhiliselt tehti nalja minu kulul ja eks ma ise aitasin kaasa ka. Kohati läks asi nii hüsteeriliseks, et mõned inimesed ei suutnud isegi rääkida vaid ainult naerda. Ja no nalju ma nüüd ju edasi rääkida enam ei oska, aga uskuge mind, teraapia on hea:)
***
Nädalavahetusel jõudsin lillelaadal ära käia, traditsioone tuleb ikka ju järgida. Nägin mitmeid klassikaaslasi, keda pold mitmeid aastaid vist näinud, ühe tundsin üldse tema ema järgi ära, enne polnud kindel, kas ikka on tuttav nägu. Ja muidugi õnnestus Tallinna sõpru näha ja nendega õlletada ja chillida ja ostelda. Tallinnas millegipärast me eriti tihti ei kohtu viimasel ajal. Aga vast see muutub, kui juba ilmad soojemad ja pargiõlled teemaks on.
Taimi mina ei ostnud, sest pole aia inimene, kui asi puudutab istutamist, rohimist, kastmist ja muid taolisi asju. Aga uue kaelakee ostsin küll. Eelmisel aastal laadalt ostetu läks hiljuti katki ja oli uut vaja. Näis, kas järgmisel aastal on jälle uut vaja.
***
Vend käis ka maal. Hull tüüp, tuli tsikliga. Reede õhtul, kui väljas oli umbes 5 kraadi sooja ainult. Järgmisel päeval tagasi minna oli tal vist veidi parem. Uudised, mida ta meiega jagas, polnud just parimate killast. Ma siiani ei saa aru, miks mu vend üritab mind muudkui elama õpetada, kui ta enda eluga korraldamisega ei saa kuidagi hakkama. Ma õpin ka pigem enda vigadest, aga mulle tundub, et tema teeb neid vigu väikse ajaga ikka jube palju, õpetamise asemel võiks natuke enne oma kiireid otsuseid järele mõelda ja iseenda nõu kuulda võtta. Aga see selleks, ma ei kuku teda küll õpetama, kuigi mul on ehk ka palju talle öelda. Tema enda teha, kas ta edaspidi saab hakkama või mitte.
Vot sellised lood.
