Käisin üeeile ja kaesin oma silmaga ära selle korteri, mille hiljuti avastasin ja mille ostmise peale olen juba mitu nädalat tõsiselt mõelnud. Oma silm on kuningas tõesti. Kohapeal hakkas see veel rohkem meeldima. Võibolla suurem tundus pildi pealt, aga ega ma eriti suureks teda pidanudki.
Igatahes nüüd pean ma ära otsustama, kas tahan järgmised 30 aastat pankroti äärel jalgu kõlgutada. No võibolla 30 aastat päris mitte, sest loodetavasti ikka palgad liiguvad ajaga ülespoole ja tasapisi läheb kergemaks. Aga eks igasugused hirmud tuleviku ees ikka sunnivad seda otsust mitmeid kordi läbi kaaluma. Ja muidugi lõppkokkuvõttes sõltub see diil nüüd sellest, kas omanik on nõus hinda alla üldse laskma, sest praegune hind käib mul hetkel tiba üle jõu.
Soov sinna juba sisse kolida on igatahes eilsest saadik üha tugevamaks läinud. Eile juba peaaegu oleksin ostnud ühe lillevaasi uude korterisse. Lihtsalt ullult äge vaas oli, soodushinnaga. Ja muidu ma mingi vaasi inimene pole. S.t. lilli on mul toas kord aastas ja seega ma ei näe mõtet vaaside kogumisel. Aga jätsin targu ostmata, kartuses, et kui ma siiski kolima ei hakka, siis pole mul seda vaasi ju kuskil hoida. Aga näe, nüüd mõtlen siin, et ehk oleks ikka võinud.. ilmselgelt on ostuhullu lugemine mulle mõjunud..
Aga muidu juba leidsin omale ühe uue korterinaabri. Sel nädalal plaanis ta juba hakata vaikselt sisse kolima. Teisele andsin esmaspäevani mõtlemiseaega. Ja vahepeal on veel tekkinud üks huviline, kes vaatama tuleks. Et ilmselt saab ka siin edasi olla, kui nüüd ostuks ei lähe. Aga pigem ikka kaldun selle poole, et tahaks oma kodu, olgu pealegi ma siis eluaegse pankrotiga kindlustatud. Üksi elamine lihtsalt on nii mõnus. Olen seda nüüd kolm päeva järjest juba proovida saanud ja no isegi pole erilist tahtmist maale sõita.
Ja mul on tekkinud seoses selle korteriga hulganisti pöidlahoidjaid ja enamus neist soovisid kohe ka külla tulla, kui neile pilte näitasin:)
Aga karta on, et kui nüüd seda tehingut ei toimu, siis seda suurem saab ka see pettumus olema. Ja siis ma veedan järgmised kolm aastat seda taga nuttes näiteks.. a no vähemalt siis on, millest blogida/halada. Mõelge ometi, kui ühel päeval ei oleks enam millegi üle viriseda? Mis siis minu fännklaabist saaks..
Tööl oli täna üllatavalt tore päev. Esiteks muidugi see tunne, et nädalalõpp on juba käes, eks ja siis mulle tundub, et ühel suurel projektil, mida juba tükk aega tehtud ja arutatud ja ümber tehtud ja uuesti arutatud on.. jnejne. on isegi lootust valmis saada selle aasta numbri sees. Plaan on isegi see kuu aja jooksul valmis saada. No ma panen selle igatahes osalt puhkuse arvele. Sest puhkuselt tulles hakkas pintsel kohe jooksma ja saigi lõpuks valmis selline asi, mis endale meeldib ja näib, et ka teistele. Ja kuna ma otsustasin ära, et progejana minust ikka piisavalt asja pole, siis sai ka kohe otsitud selle osa tegija. Et hetkel kõik sujub ja mul on jälle lootus tekkinud. Hea tunne on, kui on lootust. Ja seda siis mitmel rindel.
