Ei saa kah jätta puudutamata praeguse hetke popimat teemat – ilm. Ega soojas toas istudes tunduvad hanged ju lahedad. Elektrikatkestused nii lahedad pole, samas, meil läks hästi, me puutusime kokku vaid hetkeliste katkestustega, mõned vist said külmas ja pimedas tükk aega istuda. Laupäeval maale sõites oli vaatepilt ka äraütlemata ilus. Aga kui pühapäeval autorooli sattusin, siis see ilm enam nii ilus ei tundunud. Eriti, kui maanteel auto vingerdama kippus ja veel vastutulijaid sattus olema. Igatahes otsustasin ma pühapäeva õhtust pikka sõitu vältida ja ilmselt õigesti tegin ka. Arvestades, et eile, kui ma ikkagi sõita otsustasin, oli kah veel päris hull olukord. Pool teed sain sõita lumerööbastes ja paksu lumetuisu sees. Hea, kui meetrijagu näha midagi oli ette. Vist sõitsin enamuse ajast keset teed, sest polnud aru saada, kus see teeserv täpselt asub või kus kelle rida. Hea, et mingidki jäljed sinna varasematest sõitjatest tekkinud olid. Õnneks hilisel tunnil mõni üksik auto tuli vastu ja kuna kiiruseid pold ollagi, sai selleks hetkeks teeservas asuva posti järgi rohkem enda ritta võtta.
Rapla kandis lõppes tuisk ära ja teed olid seal ka väga viisakalt lahti lükatud. Sain tükk aega isegi 90km/h sõita. No ja siis tuli harjumaa ja ilmusid taas lumesogased teed. Kohati jälle kiskus vingerdama ja pidin kiiruse taas allapoole laskma. Juba linnas olles oli terve posu rekkaid end vahetult enne raudtee ülesõitu parkima sättinud ja vaba oli vaid üks sõidurida. Ütleme nii, et hea, et ma tipptunnil sinna ei sattunud. Ega ju polnud sinna kolme (nelja?) rekka ette näha ka, et kas nad seisavad või plaanivad sõita. Mööda ma sealt ikka sain, kui vastutulevate autode ritta auk tekkis.
Koduni jõudsin pärast kahetunnist (tavapärase 1.5 tunni asemel) närvesöövat sõitu, mitu korda veel enne hoovini jõudmist peaaegu, et hingasin kergendatult, kuid hoidsin end siiski tagasi, sest ei olnud veel päris kodus. Ja muidugi ei olnud enam parkida kuskile. Lund oli hoovis lükatud küll veidi, aga selle tulemusena oli päris mitu kohta nüüd lumekuhjadega täidetud. Õnneks oli ema mulle labida kaasa andnud ja nii ma seal pimeduse varjus möllasin natuke labidaga. Sain veidi lund eest ära aetud ja mahutasin end ära kuidagi. Samas ma jäin väga värava serva, otseselt ei takistanud kedagi, aga ennast tiba häiris nii pooleldi tee peal olek. Igatahes sellel enda häiritusel olid sellised tagajärjed, et pool ööd nägin ma unes, kuidas meie hoovist kõik autod ära veeti. Täiesti tühjaks. Ja mul pold õrna aimugi, kust ma oma autot otsima peaks. Kusjuures lumeraasugi polnud hoovis. Ja siis selgus ka parkla tühjendamise eesmärk – mingi posu vanaaegseid autosid täitsid selle hoovi. Ei tea, kas mingi kokkutulek oli. Ja miks nad rsk meie hoovi trügisid ja kõik teised autod teisaldasid.
Tulin õhtul koju ja parkisin auto ümber. Õnneks oli üks vaba koht parajasti olemas. Hangest, kuhu ma eelmisel õhtul end kaevanud olin, sain ka õnneks igasuguste viperusteta välja. Ja täna ma ilmselt selliseid õudukaid enam unes ei näe.
Tegin õhtul veel ühe poetiiru. Nimelt käisin ära sikupilli euronicsis. Juba mõni aeg tagasi olin seal välja vaadanud uue läpaka koti ja täna tekkis võimalus see ära osta. Ajastus pold muidugi kiita, ses mõttes, et kuna ma linnas autoga sõita ei armasta, siis ma muidugi läksin sinna trammiga. Ja see omakorda eeldas ühest väiksest mäest üles ronimist ja hilisemat alla laskumist. No ei olnud äge lume sees sumbata ja terve tee tasakaaluharjutusi teha. Prisma kõrval hoidsin üldse poe seinast kinni, tundus kindlam. Aga selle koti ma ära tõin igatahes. Kuigi ma ikka natuke kahtlesin ka, sest tollel pole seda pisikest sanga, on ainult õlarihm. Kuigi seda õlarihma annab pisikeseks sangaks teha, aga see pole päris see. Aga lõpuks ikka otsustasin, et mulle sobib küll, ma nagunii enamus ajast autoga, kui arvuti kaasas. Ja kott ise on ikka päris äge. Sinna peaks mu väline ketas ka kenasti ära mahtuma.
Vana kott jääb nüüd ilmselt vana arvuti jaoks, no nii igaks juhuks, kui keegi peaks seda kuskile transportida tahtma. Variant on muidugi koti hargnenud kohad kokku ka õmmelda ja siis võiksin seda vahelduse mõttes isegi veel kasutada. Praegu on ta suht äärepeal otste andmisel.
Ahjaa, videokaamerale ostsin ka lõpuks koti ära. Nüüd ehk taipan teda teinekord kaasa ka võtta, kui jälle selline vinge lumetorm tulemas on. Seekord ju jätsin kaamera linna. Murphy noh.
Kuna täna said kõik lemmikseriaalide värsked osad (Heroes, How I Met Your Mother ja Chuck) vaadatud, siis võin vist täna vara magama minna. Eriti kuna eile ma kella kaheni venitasin sellega.
Ja veelkord PALJU ÕNNE ÕELE! Ja ta nimi ei ole õnneks Kadri, nagu kõigil teistel kadripäeval sündinutel:) Ja juba nädala pärast saan vennale õnne soovida.
Ahjaa, unustasin veel mainida, et reedel käisin sünnal, jõin palju veini ja mängisin trummi ja siis tulin koju ja tundsin, et olen üle pika aja päriselt purjus. No nii pole ammu olnud. Joon küll ehk tihti, aga pähe eriti miski ei hakka ja ega see polegi eesmärk. Muidugi reedel mul oli motivatsioon, aidata sünnipäevalapsel jõuda sellisele tasemele, et ta oma kinki vaadates ära ei ehmataks. Ütleme siis nii, et vein igatahes tegi oma töö.
Ja sünnipäevalapse elukaaslane tegi mulle mütsi. Et siis kui näete kedagi numtsiku mütsiga, millele on tigu külge kootud (heelgeldatud?), siis see olen mina ja minu uus müts🙂 (ega ma ei tea, kas kinniste blogide pilte näitab ilma paroolita.. saab näha:))
