Turbotigu


Olen ennegi maininud oma lõuna-eesti needust eks? Iga jumala kord, kui ma teen plaani sõita Tartu poole, jään ma haigeks. Või jään ma haigeks sinna Tartu kanti jõudes. Seekord siis läks isegi hästi, jäin haigeks selle aasta viimasel tööpäeval ja muidugi kogu pühade aja käisin ringi varustatuna taskurättide ja erinevate ravimitega. Täna on mul lõpuks hea olla. Täpselt lõunasse sõidu päevks. Hakka või uskuma, et needus hakkab oma mõju kaotama.

Lõunasse sõit ise oli natuke rohkem neetud.
Olen pidevalt kujutanud ette, et mida ma teen, kui mõni loom satub mu autole liiga lähedale. Täna siis sai selgeks, et ma ei ole sugugi valesti ette kujutanud. Kass lihtsalt kükitas tee peal. Auto tegi minu kaasabil järsku kõrvalekalde vasakule. Ehmatus oli suur. Kas kass jäi ellu ma siiani ei tea ja see vaevab mind kohutavalt. Käisin vaatamas küll, aga ma pole kindel, kas käisin piisavalt pika maa maha. Muidugi mingit kõksu tunda polnud, seega ma tõsiselt loodan, et kokkupõrget ei toimunud. Aga terve tee ma suutsin vaid omaette mõmiseda, et miks sa kass tee peal istusid!!

Vana-aastaõhtuks mul veel plaane pole. Tavalise 4 plaani asemel, mille vahel ei suuda valida, on null plaani. Mõned mõtted on küll. Näiteks harri potteri maraton? Aga see plaan vbl lörtsitakse täna ära, sest külapeal olles tekkis siin mõnel mõte alustada potteri vaatamist. Tavaliselt kulub meil siin meeletu aeg filmide valimiseks. Täna ma otsustasin, et ei suru enda soove plaane ja näete nüüd, kuidas see läks, eks. Aga mis seal ikka, mul on veel plaanis matrixi ja sõrmuste isanda ja veel muude järjekate maratonid. Ja üldse, olen iga aasta püüdnud vana aastaõhtul teha midagi eelmisest aastast erinevat. Õhtu otsa oma lemmikfilmide vaatamist oleks ikka kardinaalselt erinev. Eriti, kui seda veel näiteks üksi teha. Muidugi meie gonisori tänava suur läbu pole ka veel välistatud, eks see selgub järgmisel nädalal.

Oeh, aga see kass vaevab mind endiselt. Ma tõesti ei tunnetanud mingit kokkupõrget, aga ikkagi põen. Ja nüüd ma hakkan tulevaseid kokkupõrkeid veel enam põdema, sest kui keegi peaks vastu tulema, siis ei ole see vaid kassile ohtlik olukord. Aga pean vist õnnelik olema, et mul alles mitu aastat peale aktiivset roolikeeramist õnnestus selline olukord üle elada. Kusjuures ma alati põen neid surnud kasse nähes ka nende inimeste pärast, kes oma lemmikust ilma jäid. Õudne on ikka selline põdeja olla.