Nägin täna õudukat unes. Loomulikult õudukate puhul pole mingit probleemi hommikuni rahulikult magada, samas kui ilusate unenägude ajal ärkad alati kõige huvitavama koha pealt üles. Ja kuigi täna ma ei ärganud öösel kordagi üles (erinevalt kõigist eelmistest öödest, kui oli kas liiga palav või liiga külm), olen ma kole väsinud ja uimane. Näiteks unustasin hommikul vee keema panna ja avastasin selle alles peale veeprotseduure. Tavaliselt panen ma kohvi valmis enne vannituppa suundumist. Lisaks ei tulnud mul meelde uudiseid lugeda, kuigi see on mu igahommikune tegevus kohvijoomise kõrvale. Osalt oli ehk süüdi see, et kirusime hommikul korterinaabriga taas seda kolmandat elanikku.
Kusjuures ma suutsin välja mõelda isegi, miks ma sellist jubedat unenägu nägin. Uni oli Saag 3 ainetel. Õnneks kõik jäid küll ellu ja päris võrreldev see filmiga polnud, aga ma iga hetk hirmuga ootasin seda momenti, kui keegi mõnda kavalasse lõksu satub. Hommikul siis meenus, et ma ju eile külapeal rääkisin natuke oma suusareisist. Ja suusareisile sõites bussis me seda filmi vaatasime. Kuigi eile ma filmivaatamist küll ei maininud, aga ju mu alateadvus juba teab, kuidas mu elu põnevaks teha.
Hea, et pikk nädalavahetus on tulemas. Mul on vist kevadväsimus kallal.
Eile siis nägin järjekordse uue lapse ära. Lisaks veel värskete lapsevanemate uue kodu ja uue kassi. Või mis uus see kass nüüd oli, lihtsalt mina polnud veel näinud. Ja ma siiamaani ei suuda uskuda, et see kass neil aastane on. Nägi välja kolme kuune vast. Isegi kui see kass anoreksik oleks, ei annaks ta ikkagi aastase kassi mõõtu välja. Aga ülinunnu noh, minisiiam. Mind kartis tükk aega. Puges diivani taha ja uudistas sealt. Aga siis, kui aru sai, et ma lahkuma hakkan, tuli uudistama ja lasi pai teha.
Last lubati ka natuke süles hoida. Pärast oli tükk tegu, et parem käsi jälle normaalselt liikuma saaks. Paras trenn on see lapse süleshoid.
