Olgu olgu, mis ma narrin teid selle minipostitusega. Poole mai peale üksainus sissekanne. Ennekuulmatu onju. Tegelikult on mul sahtlis ikka neid poolikuid kirjutisi ka, aga nüüd on juba hilja neid avaldada, tuleb uued ette võtta.
Ma arvan, et peale laupäeva on taas millest kirjutada. Sest meil tuleb kooli kokkutulek. Õigemini vilistlaste kokkutulek, nagu seekord täpsustati. Ja lisaks täpsustati, et vilistlased on vaid 12. klassi lõpetanud.
Selle üle tekkis suurem arutelu facebookis, sest paljudele tundus see ebaõiglane, seda enam, et vahepeal oli üleval teema, et üritus jääb ära, kuna pole piisavalt palju registreerunuid ja arvet tasunud osalejaid kirjas. Ja lisaks tuleb haridusreform, peale mida sellenimelist kooli edaspidi üldse ei eksisteeri ja oleks ebaõiglane lasta ukselt edasi vaid valitud seltskond.
Tegelikult ma usun, et kedagi ukselt tagasi ei saadeta, kellel see 15 euri näpus või juba eelmakstud.
Ahjaa, lisaks kokkutulekule on ka lillelaat sel nädalavahetusel. Vaatasin, et meelelahutuse poole pealt sel aastal miskit huvipakkuvat polegi. Võib-olla Oorti kuulaks, aga kuna see lõppeb tund aega enne kokkutulekut, ei jõua vist hästi. Kokkutulekuks on ju vaja end natuke ilusamaks teha. Õnneks oli meil eelmisel aastal (või oli see 2 aastat tagasi, ma pole päris kindel) ka kokkutulek ja ma oluliselt koledamaks pole vahepeal muutunud. Kuigi paar kilo on juurde tulnud. Seda hoolimata minu viimase aja pingutustest. Õigemini ma hakkan juba arvama, et ma pingutasin üle.
Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, peale seda sõltuvusteemalist postitust, et pean ikkagi selle asja kontrolli alla saama. Ja uskuge või mitte, aga see polnud üldse raske. Alustasin sellega, et otsustasin nädala sees veinijoomised lõpetada – välja arvatud juhul, kui keegi tuleb külla või mingi muu üritus toimub. Ja ma sain sellega täiesti valutult hakkama. Kuni käesoleva nädalani. Et siis 5 või 6 nädalat olin korralik, ja käisin viimasel ajal palju jala – kah vist liiga palju, sest tundub, et jalgade peale hakkab see pikamaa jalutuskäik. Pean kas jalanõusid vahetama või enne jalutuskäiku venitusharjutusi tegema. No jalutuskäik muidugi on ka natuke leebelt öeldud, sest tegelikult ma kõnnin üsna kiiresti ja võib-olla sellest need jamad ongi. Ja mitte mingit tolku pole. Selle pärast ma vist see nädal nädala sees veini avasingi, et kõik mu pingutused justkui asjatud on. Mida kuradit ma üldse pingutan, kui kasu pole.
Edaspidi panustan rohkem rattasõidule – tõin ratta linna – kui see ka ei aita, siis hakkan veinidieeti pidama.
Aga siis sel nädalal ma enam ei pidanud vastu. Samas, ma plaanin järgmisel nädalal jätkata oma pingutusi. Muidugi, kui mulle hakkab tunduma, et sellega seoses mul kilosid juurde hakkab tulema, siis kavatsen ma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Kuigi oma uut telefoni ostes ma ju panustasin sellele, et mul jääb veini arvelt raha rohkem alles ja et ma võin omale osta küll kalli mänguasja.. No eks elu näitab, mis sellest kõigest saab.
Nagu näha, blogimisele mõjus see mittejoomine pärssivalt:) Mitte, et ma nüüd ennegi väga hoolega kirjutanud oleks. Aga täna, vein joodud ja voila! ongi 2 sissekannet kohe olemas:) Ja siuke tunne on, et niipalju on veel kirjutamata. Võib ka olla, et olen äsjavaadatud filmi mõju all hoopis. Vaatasin just filmi Limitless, ja seal tuli ühe väikse tableti mõjul selline inspiratsioon, et noh, ma lõpuni ei uskunud, et see film hästi lõppeb. Aga väga hea film oli. Veini mõju muidugi on veidi teine. Alguses teeb lõbusaks, siis teeb uniseks ja siis teeb peavalu, kui pole suutnud õigel ajal lõpetada.
Kusjuures uskumatu, aga ma olen viimasel ajal päris mitmele inimesele selgitanud, et veini kõrvale tuleb vett juua, eriti hea on sidruniga vesi, siis on lisaks veini lahjendamisele ka vitamiinid organismis olemas ja olemine on palju parem hommikul, kui lihtsalt veini juues. Ma arvasin, et see on nii elementaarne teadmine, aga inimesed on üllatunud, kui seda kuulevad.
Tegelikult on mul tunne, et praegu ainult kirjutaks ja kirjutaks, aga mul on uneaeg ju.
