Mul nüüd hakkas lõpuks puhkus. Ometi.
Andis ikka oodata teist. Ja juba tõesti muretsen ette, et see kestab VAID kolm nädalat. Ma vajan tegelikult umbes kaks kuud kestvat puhkust.
Praegu olen paar päeva lihtsalt maal vedelenud, tavarutiin, aga juba paari päeva pärast on plaanis sõita linna tagasi ja pakkida asjad lühikeseks Pariisi reisiks.
Ma tõesti eelistaksin sinna kauemaks jääda, kui kolmeks päevaks, aga ma liitusin selle Pariisi seltskonnaga siis, kui neil olid juba plaanid tehtud ja lennukipiletid ostetud. Mul läks isegi hästi, et sain piletid samale lennule ja isegi samasse istmeritta. Ja noh, tegelikult pole ju seda pappi ka üle, et võiks terve puhkuse Pariisis chillida.
Pealegi on plaan siiski ka Lõuna-Eestis ja Peipsi kandis natuke ringi sõita. Loodan, et auto ikka peab end kenasti üleval. Ülevaatusel küll miskit välja ei tuld, aga millegipärast suuremal kiirusel rool kipub vibama ja lisaks avastasin täna, et üks tagatuli ei põle. Aga ma ei julge enne Pariisis käiku remonti autot viia. Pirnivahetusega üritan isa abiga hakkama saada.
See töökohtade ajaloo kirjeldus, mida ma arvasin, et jätkan, kipub vist soiku jääma. No kui teinekord igav on, ja millestki kirjutada pole, aga kirjutada tahaks, eks ma siis muljetan. Eks need kirjutised kõik rohkem hetkeemotsioonide väljendajad on.
Seoses selle Pariisi reisi planeerimisega sattusin eelmisel nädalal ootamatult vanalinna chillima. Ja siis sattusin samal nädalal veel teist kordagi pubitiirule. Kuna ma kohe üles ei kirjutanud, siis pole enam neid eredaid hetki meeles, küll aga on meeles, et väga tore oli üle tüki aja taas väljas käia. Ja siis ma käisin sel kolmapäeval veel kinos prantsuse lühifilme vaatamas. Ja samal ajal muudkui üritan endale selgeks teha, et enne reisi olen kokkuhoiu reziimil. Mitte kuidagi aga ei õnnestu.