Kirjutan jälle offline blogi, homme hommikul (3.09) siis ilmutan ära. Täna ei viitsi enam trepile minna, väsitav päev on olnud.
Hommikul ei tahtnud me kuidagi üles tõusta, tuba oli umbseks muutunud ja me ei olnud vist korralikult selle tõttu välja magada saanud. Ja päikest ka polnud.
Lõpuks siiski saime üles ärgatud ja hakkasime plaani mõtlema, mida edasi teha. Kuna meil see sama öömaja oli kaheks päevaks võetud, siis me siit saarelt kuskile kaugele minna ei saanud. Mõtlesime siis, et käime ostame kohalikku veini (eile oli see pood kinni), ja siis tee peal otsustasime ka üht vaatamisväärsuste all kirjas olevat kirkut külastada ja siis plaanisime Krk-i linnas hängida. Ujumisplaani ei teinud, sest ilm tundus külm.
Mis aga tegelikult toimus, oli see, et saime kohaliku veini kätte ja asusime kiriku poole teele. Selgus, et kirikust edasi sai veel pikalt jalutada ülesmäge ja meil mägedes ronimise vastu selline nõrkus (eelmisest ronimisest haiged lihased olid juba paranenud), et otsustasime ikka hoopis mäkke ronida. Tee peal otsustasime veel, et tühja sesr Krk-i linnast, tagasi tulles lähme hoopis ujuma. Mäel olles oli näha, kui mõnusad lained täna meres olid. Rahvast eriti palju ei paistnud.
Mägi oli kokkuvõttes üsna arvestatav teekond, vist 7 km pikk. Rada oli oluliselt lihtsam, kui Tatrates ja muidugi päike kõrvetas enamuse ajast. Vett olime me ka minimaalselt kaasa haaranud, sest me plaanisime ju vaid kirikuni kõndida.
Igatahes üles me ikkagi jõudsime, nii et vähemalt ühe mäe suutsime me ära vallutada. Vaated olid sellised, et ei leia piisavalt sõnu nende kirjeldamiseks. Eks ma üritan oma telefonist mõned pildid jagada, kui tagasi olen.
Üleval nägime ka metsikud lambad ära, kelle olemasolu infolehes mainiti.
Allatulek oli taas kordi lihtsam, kui üles minek. Käisime siis oma apartmendist läbi, haarasime ujumisasjad ja läksime randa. Rand oli üsna inimtühi, kell 7 õhtul. Eelmisel päeval keset päeva oli rand puupüsti rahvast täis. Seekord aga olime me praktiliselt ainukesed ujujad seal.
Ei tea, kas teised kartsid tuult või laineid või oli neile rohkem päikest vaja, mina igatahes nautisin täiega seda suurt lainetust ja vesi ei tundunud ka külm. Kohe kurb, et meil sellist luksust eestis pole – soe ja sinine ja suurte lainetega meri.
Peale ujumist veel ostsime homse teekonna jaoks toitu kaasa, sest ma hakkan jube palju vinguma, kui ma näljane olen, parem seda ennetada. Ja homme alustame teekonda Itaaliasse.
Kuna me siin Horvaatias eriti kaugemale enam sõita ei jõua ja siinkandis olla enam ei viitsi, siis otsustasime sõbrantsile Itaaliasse külla minna. Väike ring tuleb, aga seal peaks soojem olema, kui siin. Ja sealt saab siis läbi Austria ja Tsehhi kodu poole liikuma hakata. Ei tahaks küll, aga noh, mõned meist ju peavad tööle tagasi minema. Mitte mina küll, kuigi üsna reisi alguses helistati mulle ja taheti vestlusele kutsuda. Eks siis tagasi olles selgub, kas on veel koht saadaval ja huvi minu vastu olemas.
Õhtul peale ujumist läksime veel samasse söögikohta, kus eile käisime. Toidud olid seal head ja hommikul anti meile seal tasuta kohvi, sest olime seal õhtul söömas käinud.
Tänased söögid olid veel paremad. Ja nii lahe, kuidas nad klaasi veini tellides toovad sellise väikse pudeli, millest tegelikult saad kokku 2 klaasi, ja hind tuli selle pudeli peale vist ca 3 euri.
Söögikohas (selle nimeks oli vist Volta Bistroo) oli laua peal üks vastik must mardikas. A. ajas ta laualt maha igatahes, kuigi ma soovitasin talle tuhatoos peale panna, et ta meie jalgu laua all närima ei hakkaks. Ja no kujutate siis ette, kuidas ma ehmatasin, kui meie apartmendis olles taskust mingi väikse jubina leidsin ja siis avastasin, et seda sama (või vähemalt samasugust) rõvedat musta sitikat käes hoian. Viskasin ta kiirelt trepist alla ja olin õnnelik, et ma seda jälkust voodilinade vahele lahti ei lasknud. Vot, ikka tuhatoos tuleb peale panna.
Okei, see jutt läks pikaks, aga muljed olid nii head ja ma ei taha neid asju ära unustada.
Homme varajane äratus ja teekond tagasi siis algabki.
